Mis sul tagavaraks on?

märts 5, 2016 · Rubriigid: Eluolu

Nii umbes viimase aasta jooksul tuleb sõbrannadega aina tihemini jutuks investeerimine. Liitintress, dividendiaktsiad, ühisrahastus, üüriturg, tootlus, risk on need teemad, millest me räägime. Ma olen olnud rohkem kuulaja ja julguse koguja rollis. Sest tagavarade kogumine pole mulle sugugi võõras teema ja alati on tekkinud küsimus, kuidas hoida seda nii, et ta ajas väärtust ei kaotaks. Säästudest siis räägin, ja meelerahufondist.

Tagala kindlustamine on mulle ülioluline. Ma muutun ärevaks, kui mul pole turvalist tagavara. Olen kogu oma tööl käimise aja jooksul raha kõrvale pannud ning ilmsesti ei kuulu ma selle kolmandiku Eesti elanikkonna hulka, kes peamise sissetulekuallika ehk töö kaotuse korral rahaliselt kuud aegagi vastu ei pea.

Mul on alati olnud üks või paar arvet eri pankades, millel pole pangakaarti ja kuhu ma raha käeulatusest “ära panen”. Panen siis, kui on palgapäev, panen siis, kui tuleb preemia, tulumaksutagastus, õnnestub midagi suuremat müüa.

Ma ei kasuta seda raha igapäevasteks kulutusteks, vaid see on tõepoolest mustemast-mustamate päevade fond või siis mõne olulise ja suure ostu finantseerimiseks. Tänu sellele saab läbi järelmaksudena. Näiteks emapalgast panin pool kõrvale ja kasutasin seda hiljem osaliselt ajal, kui emapalk oli läbi, aga lasteaiakohta lastel veel mitte. Kui sain koondamishüvitise, panin kõik sendipealt kõrvale ja kasutasin hiljem autoostul. Just nii on võimalik ka maal suuremaid remonditöid teha, sest Savilöövi on tõepoolest üks paras mutiauk, kuhu võibki jääda raha sisse panema. Ahjaa – kas teate, et tervelt kolmandik Eesti inimestest suudavad elada nii, et nad oma rahaasju ette ei planeeri. Hämmastav, eks? Ma küll nii ei saa.

Mul on mõned väga konkreetsed rahapõhimõtted:

• säästa ei saa põhimõttel, et säästan siis, kui üle jääb. Kunagi ei jää midagi üle. Mul ka ei jää. Sellepärast panengi kõigepealt sukasääreraha ära.
• ei pahedele. Kui ma olin noor ja loll, siis ma suitsetasin. Palju, 7 aastat. Väga mõttetu tegevus. Praegusel ajal maksab pakk suitsu 3,5 eurtsi ehk pakk päevas aasta läbi on 3,5X365. Aastaga seega 1277 eurot. Viie aastaga ligi 6400 eurot ehk vanas rahas 100 000 krooni. Selle eest saab juba 10 aastat vana normaalse sõitva auto.
• ei järelmaksudele. Kui autoliising välja arvata, siis ma pole kunagi ühtegi asja ostnud järelmaksuga. Nimelt tasub süveneda intressiteemasse ja veidi arvutada. Läheb küll järelmaksuga ostmise tuju ära siis.
• kõik suuremad ostud kaalun põhjalikult läbi aspektist et, kas seda asja on üldse vaja, kas on nii kallist asja vaja ja võib-olla saaks hoopis odavamalt. Kunagi ammu oli hilbuhull. Ma läksin palgapäeval poodi ja kulutasin vähemalt pool palka riietele ja kosmeetikale. Iga kuu. Arusaamatu, milleks, sest keegi ei jõua niipalju riideid ja kosmeetikat ära tarbida. Õnneks ostsin varsti maasektori ja hilbuhullusele ei jäänud enam ruumi/raha.
• tasuta asjad on tihtipeale paremad. Jalutuskäik väljas vs kallis spordiklubis lindi peal tammumine. Lastega koos metsas matkamine vs nad batuudikeskusesse raha eest hüppama lükkamine jne.
• asjad, mis majapidamises kasutust enam ei leia, aga on korralikud, müün ära. Pole mõtet hoida 10 paari laste väikseks jäänud kingi lihtsalt selleks….et neid hoida.

Muidugi on aegade jooksul pidevalt õhus olnud küsimus, kuidas tagavara hoida nii, et see niisama ei seisaks. Ma olen küll olnud kaua majandusajakirjanik, aga börsimängud on minust ikka väga kaugelt mööda läinud. Ei huvita üldse. Aga ilmselgelt niisama rahal seista (kuigi enamasti on ta just niisama seisnud) pole mõtet.

Kunagi, kui majanduses oli kiiremad ajad, oli ta üleöödeposiidis. See oli tore värk – iga õhtul mingil kellaajal võttis pank ta arvele oma kasutusse, järgmisel hommikul oli koos intressiga tagasi. Intress polnud midagi suurt, aga koguaeg oli silm peal, et midagi ikka tiksub juurde.

Aegade jooksul olen katsetanud ka tähtajalisi hoiused, aga muidugi ammu enam pole nendel miskit mõtet.

Olen lasknud end ära hullutada ka pankade pakutavatest tähtajalistest investeerimishoiustest. Üldiselt – palju kära, harva mingitki villa. Rekord on olnud teenida 23 eurtsi 2000-euroselt hoiuselt 2 aastaga. Viimane kord suutis lugupeetud pank aastaga ümmarguse nulli teenida. Asi pole üldse kõneväärt.

Viimasel ajal olen aina rohkem mõelnud, et tuleb ise härjal sarvist haarata ja ise investeeringuid juhtima hakata. Mul on mitu investeerimishuvilist sõbrannat, kes asjaga juba tegelevad ja kellel kena kopikas tiksub. LHVsse tegin väärtpaberikonto ka ära, käisin mõnel investeerimisseminaril ja ostsin juba ka peotäie aktsiaid ning juba rõõmustasin ostetud firma dividendiotsuse üle. Mõnus!