Lugu sellest, kuidas ma korvi sain

See on nüüd lugu ajakirjanikuelu varjupoolest. Üldiselt ma olen oma tööst ja inimestest, kellega kohtun, vaimustuses. Aga on ka veidrikke. Näiteks selliseid, kes on nõus sinuga lahkelt kokku saama ja kui lähed kohtuma, siis pole meest kuskil, telefongi välja lükatud.

Neid lugusid juhtub tegelikult üsna harva ja nii ma ei mäletanudki, millal viimati nii haledalt korvi sain. Aga täna see siis juhtus.

Kell oli hommikul 7.30, kui mul olid juba säärikud jalas, fotoka ja diktofoni aku laetud ning autol hääled sees. Sõit läks Lääne-Virumaale, kus oli kokkulepitud kohtumine ühe kohaliku ettevõtjaga. Vähem kui 24 tundi tagasi olime rõõmsal meelel kohtumise üksikasjad üle täpsustanud ja jutt jäi, et tema on 9.30 kindlasti oma lauda juures ja siis kohtumegi. Ning teelt helistan talle ja siis ta juhendab täpsemalt teed. Asusingi siis rõõmsal meelel teele ja pealt Rakvere helistasin. Telefon väljas. Otsisin kaardilt, kus asub Rägavere vald ja vahepeal jälle helistasin. Ei midagi. Sõitsin vaikselt Rägavere poole ja helistasin küll vist tuhat korda. Ei midagi, telefon jäi väljalülitatuks. Et selline kokkulepe siis. Kena varahommikune 250-kilomeetrine tühisõit. Kõige kurvemaks teeb aga asjatult kulunud aeg. Hea veel muidugi, et fotograafi polnud koos, muidu oleks kahel inimesel pool tööpäeva raisus olnud.

See ei olnud minu elu suurim tühisõit. Ükskord 1990ndatel põrutasime fotograafiga Oru asulasse Ida-Virumaal, kus oli pankrotti läinud ilmatu briketitehas. Oli vaja intervjueerida tehase pankrotihaldurit, kel aga oli ka kokkulepetest savi ja hoolimata kokkulepitud intervjuust kuhugi mujale asja teinud. Ega midagi, käisime siis mööda asulat ja küsitlesime inimesi. Ära hiilinud pankrotihaldur aga osutus hiljem pätiks – nimelt lavastas tüüp mõne aja pärast pankrotistunud tehase palgarahade röövi. Väitis, et teda olla röövitud Oru ja Jõhvi vahel. Tegelikult üritas ise pappi pihta panna. Vot selline mees oli.

Ahjaa…korra jäi intervjuu hoopis morbiidsel põhjusel ära. Leppisin telefonitsi inteka kokku eaka arhitektiga, pidime kohtuma kolme päeva pärast tema kodus. Päev enne intervjuu toimumist helistas tema tütar, et isa on surnud.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: