Archive for aprill 18, 2016

Neli kümpi

Kristina

Ütlen ausalt ja keerutamata, et neli kümpi tundub kohutav. Et mismõttes hakkan käima viiendat aastakümmet? Miks ei ole mul siis tunnet nagu oleksin jõudnud keskikka? Miks ma ikka mitte üks raas soliidsem pole? Miks ma lärman vahest liiga kõva häälega ja üldse räägin mõtlematuid asju? Miks ma endiselt armastan üle kõige käia teksastes ja suvalistes kampsunites? Miks mul pole juuksurisoengut, vaid peas suvaline hobusesaba, krunn või juuksed lihtsalt “ära pandud”? Oeh…

Mulle üldse ei meeldi olla tähelepanu keskpunktis ning mõte sünnipäevatähistamisest ajab kananaha peale. Aga no päris ilma ka ikka ei saa ja sellepärast kutsusin parimad sõbrad metsa jalutama. Ikka sellele samale Jussi rajale.

IMG_4455Kummituslik näsiniin sinilillevaibal

IMG_4480Need pilved…

Kogu mets oli kaunistatud sinilillevaibaga. Näsiniined õitsesid. Jussi nõmmel laulsid lõokesed. Karu oli õhtul maiustanud jõhvikatega. Päike värvis põsed roosaks ning õhtul algas kevadiselt soe vihm, mis pani pungad pakatama. Vedasime metsa kaasa natuke söödavat, poti, tikud ja vana Ekspressi ning keetsime sealtsamast leitud nõgestest teed. Kõigil oli tore olla.

Pühapäevaõhtul vaatasime Estonias Luikede Järve. Tšaikovski muusika suutis pisara välja meelitada küll. Hanna ja Helena käitusid imeliselt eeskujulikult, kusjuures Helena istus meist eraldi üksinda. Mõni suur inimene niheles rohkem kui tema. Üksiti võtsid nad Estonias kaasa mängukavad ning valiti välja juba järgmine etendus, mida vaatama minna. Hanna lubas 10-aastaselt balletikooli minna. Etendus ise oli hea, rahvas aplodeeris püsti seistes.

Aga päris õigel sünnahommikul äratati mind kolmehäälse laulu, lillede ja kingitustega. Kohvi ja võileib toodi voodisse.

Hüva. Siin oleks ka ehk mõtet tagasi vaadata, et kas ja mida ma üldse möödunud 40 aastaga õppinud olen?

  • Üldjuhul on inimesed head ja normaalsed, kellega saab täitsa mõistlikult asju arutada ja kelle peale saab loota.
  • Kui nn kõhutunne ütleb, et äsjakohatud inimene ei ole päris sinu inimene, siis enamasti nii see ka on. Äratundmiseks piisab enamasti vaid ühest pilgust, aga palju räägib ka käepigistus, silmavaade, hääletoon.
  • Kui olla oma tegemistes järjepidev, siis tuleb tulemus. Tõenäosus, et kui pingutad ja annad endast parima ning tulemus on null, on samuti nullilähedane.
  • Asjadega tuleb alustada kohe. Kasvõi teha esimene väike samm ja ots lahti. See käib peaaegu kõige kohta. “oleks”, “teeks”, “saaks” pole minu sõnad.
  • Kellegi kopeerimine või kadetsemine on mõttetu. Parem leppida, et elud ongi erinevad ja keegi teine pole minu õnne sepp.
  • See, kuidas ma elan, on minu valikute tulemus. Ma olen ise valinud endale töö, elukoha, olen valinud ka selle, et mul on lapsed. Olen valinud selle, et mul on koguaeg kiire. Olen valinud keerulise logistika trajektooril Tln-Laanemetsa.
  • Kõigiga ei ole vaja sõber ja kõigile ei ole vaja meeldida. Mulle piisab umbes paarikümnest lähedasest sõbrast, kellega, ma usun, et võib minna luurele. Paljudega neist olen sõber olnud aastakümneid.
  • Loodus ravib peaaegu kõike, eriti mis puudutab vaimset poolt. Ma pean saama iga päev doosi rohelust, muidu närbun ära, muutun kurjaks, närviliseks ja tigedaks.
  • Üksi on ka hea olla. Võib-olla on see mingi vanusega seotud teema, aga mida aeg edasi, seda enam ma naudin üksi olemist. Kas kodus, metsas, ükskõik kus. Mul ei ole kunagi üksi igav. See ei tähenda aga seda, et ma oleks sisult kuidagi üksildane või et ma ei naudiks teiste inimeste koos olemist. Ei, ma ikka olen hea meelega seltskonnas või kellegagi koos, aga pärast seda on mul vaja tingimata natuke üksi olla. Introverdi värk..
  • Igasugu tühja-tähja pärast pole mõtet muretseda. Maailma seisukohalt pole mingit vahet, millist kirjafonti kasutada või mis sul parasjagu seljas on. Enamik asju, mille pärast inimesed muretsevad, on tegelikult üsna tühised.
  • Minu keha on austust väärt. Ma ei arvanud temast enne Hde sündi suurt midagi. Pigem oli ikka see jama, et koguaeg 5 kilo üle normi, tselluliit siinseal, periooditi tekkivad sangad jne. Laste sündimisega sai keha ja suhtumine teise tähenduse. On võimatu suhtuda halvasti kehasse, mis on siia ilma kandnud kaks sellist tüdrukut. Olgu ta siis pealegi 5 kilo üle normi.
  • Elu läheb aina paremaks. Vähemalt siiani on see nii olnud. Tunnen, et olen igatpidi tööalaselt laineharjal, on palju ja huvitavat teha. Ma olen uudishimulik ja üllatun iga päev. Mul on toredad lapsed, kelle olemasolu eest ma tänan elu iga jumala päev. Mu vanemad on terved ja me saame lõpuks ometi hästi läbi. Mul on tore vend, kellega igav juba ei hakka.

 

Rattapildi tegi Aivar Kullamaa.

Comments (1) »