Pikk emadepäeva nädalavahetus

Viimase nädala jooksul on mu peamine olek olnud heldinud. Mind on ülekuhjatud igasuguste kingitustega ja pakutud mitmesuguseid kultuurielamusi.

Kõigepealt emadepäeva tähistamisest lasteaias. Hanna ja Helena rühmas lavastati juba mõnda aega tagasi tükk “Kakuke”. Tegemist on täiesti geniaalse ettevõtmisega – kõigepealt valis iga laps, mis loom tema tahab etenduses olla. Ja elukaid oli seal mitmesuguseid: lisaks tavalisele rebasele, jänkule ja hundile ka eksootiline koolibri, ämblik, lõvi, madu jne. Seejärel tuli valmistada vastav käpiknukk. Siis algasid proovid – kõikidel rühma lastel olid osad ja see tükk on ehe näide sellest, kuidas saab küll panna koos tegutsema 3-7-aastased lapsed. Helena kanda oli etenduses jutustaja ja Taadi roll, Hanna oli Eit, see, kes kakukese valmis tegi.

Siin on väike killuke Kakukese etendusest. Andke andeks mu värisev käsi.

Loomulikult oli iga laps joonistanud oma emmest pildi ja juba traditsiooniliselt kingiti ka taimi – mina sain tilli, tomateid, ühe redise ja mingi taime, mida ma ära ei tundnudki. Kõik need on pandud juba peenra peale kasvama. Pidu jätkus lasteaia hoovis ühise grillimisega.

Laupäeva õhtul oli mul kohustus õhtupoolikult mitte tuppa ilmuda, sest midagi seal toimus. Samuti oli mul keelatud peale seda külmkappi vaadata. Ja pühapäeva hommikul ei tohtinud ma kõige esimesena köögis kolistama hakata, vaid pidin ennast korralikult välja puhkama, nagu ütles Hanna. Ta ise tõusis varavalges, ajas Helena ja mamma ka üles ja nõudis, et kohe hakataks tegema kohvi. Ise asus lauda katma. Pärast häälekaid haigutusi päästeti mindki voodist lahti. Eriti armsate kaartide ja võimsa, algusest lõpuni ise tehtud küpsisetordiga. Imeline!

IMG_4616

IMG_4617

Meil oli alguses plaan, et tuleme pühapäeva õhtul linna ära, aga päeva edenedes ma lihtsalt ei suutnud istuda autosse ja seda teekonda ette võtta. Pooleliolevatele töödele otsa vaadates selgus, et polegi mingit mõtet pühapäeval linna kihutada (kaugtöö ja vabakutselisuse rõõmud!), vaid kõik asjad saab korda ajada käigu pealt. Niisiis pakkisime seljakotti hoopis tikud, leiva, helihargi ja Uma Pido lauluvihu ning siirdusime hoopis metsa proovi tegema. Sel nädalal on ju toimumas koondproovid, aga me emaga oleme pehmelt öeldes laisad lauluõppijad.

Imeilus suveõhtu möödus hoopis Alumati järve ääres “proovi” tehes ja lõkkel leiba praadides. Ma ei tea, mida mõtlesid konnad, kes järves meeletult laulsid, aga meil emaga oli küll tore – ikka hoopis teine tera on täiesti kõrist metsa hüüda kui kuskil umbses saalis laulda. Jube hästi kajas ja veel milline emotsioon! Millal sa laulsid koos oma kalli emaga imeilusas looduses? Mina pole seda varem küll kunagi teinud:) Igatahes, loodetavasti meie üürgamist seal keegi peale konnade ei kuulnud…

IMG_2976

Siin on üks Uma Pido lauludest – Uma Pido Popurrii.

 

 

 

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: