Archive for mai 17, 2016

Kuidas kaob trennirõõm

Alljärgnev lugu on ilmselt õpikunäide sellest, kuidas hävitada väikese inimese soov midagi teha.

Eellugu. Mu lapsed on 3 aastat käinud balletitrennis. Neile on see meeldinud, isegi väga. Mõlemad on silmapaistvalt musikaalsed ja väga mihklid igasuguse liikumise peale. Neil ei ole probleeme distsipliini või jutust arusaamisega. Tunnid on neil 2x nädalas ning aasta päädib mai lõpus esinemisega, kui esitatakse koos mingi tants. Seda tantsu õpitakse terve aasta, vahepeal mingeid etteasteid ega esinemisi neil ei ole.

Juba pool aastat tagasi hakkas Helena mulle rääkima, kuidas ta ei taha enam tantsida, sest õpetaja pahandab liiga palju. Küll ei ole peas krunni (milles laps on süüdi, kui issi seda teha ei oska ja emmel ei olnud võimalik lapsi trenni viia?), küll ei tule sammud välja või on tuju liiga ülemeelik. Koguaeg on mingi häda. Ma rääkisin õpetajaga, et Helena tahab lõpetada, kuna ei saa iialgi millegi eest kiita ja kunagi midagi hästi ei ole. Selgus, et Helena on rühmas üks tublimaid ja õpetaja keelitas teda just sellepärast jätkama. Lubas ka ise rohkem Helena püüdeid tunnustada. Õnnestuski meil ikka tookord Helena pehmeks rääkida ja ta oli nõus edasi käima. Mõnda aega oli kõik tore.

Praegu. Nüüd on neil jäänud esinemiseni paar tundi. Tants peaks olema selge nagu seebivesi. Ometi juhtus eile midagi sellist, et minus ärkas ikka täielik emalõvi.

Eile tulid Hd trennist silmatorkavalt noruspäi ja muserdatult. Lootusetult ja rõõmutult. Kui hakkasin uurima, et milles ometi asi on, selgus, et õpetaja oli kogu rühmale öelnud, et kui te tantsite nii nagu täna praegu, siis hakatakse teid saalist mädatomatitega loopima.

Mida tunneb 7-aastane, kui talle tema õpetaja, kes on ju suur autoriteet, ütleb niimoodi? Mul tulevad pisarad silma, kui proovin ennast 7-aastaseks tagasi mõelda ja mulle keegi niimoodi ütleks. Ma ei läheks lavale. Ma keelduks tantsimast. V’õibolla poleks nõus enam kunagi tantsima, sest kunagi ei tea ju, kas neile seal saalis meeldib – äkki hakkavad loopima mädamunade, tomatitega või lihtsalt kõva häälega naerma. 7-aastane ei saa aru, et tegemist võis olla huumori või püüdega motiveerida. Ka mina ei saa hästi aru, miks peaks selline hirmutamine ja ähvardamine kedagi motiveerima.

Pealegi – kas maailm jääb seisma sellest, kui mõnel tüdrukul tants segamini läheb või ta liigutusega hilineb? Ei jää ju. Mitte midagi ei juhtu sellest, sest tegemist on asjaarmastajatega, mitte Moskva Suure Teatri balletitrupiga. Ma usun, et vanematel ja pealtvaatajatel üldse on täiesti savi, kas pöid on maksimaalselt sirutatud või mitte ja kas kaelad on piisavalt pikaks lükatud. Aga kui ideaalse tantsu juures puudub rõõm ja entusiasm, siis sellest minul küll savi ei ole, sest igasuguse hobitegevuse suur komponent peab olema tegemiserõõm.

Ma olen kaugel sellest arvamusest, et lapsi peaks kasvatama vati sees ja neid ei tohiks kunagi kritiseerida. Ikka tohib. Aga on suur vahe, kas tekitada põhjendamatut hirmu, ärevust, vastikustunnet ja trotsi või kritiseerida nõnda, et sellest tõesti ka kasu oleks. Antud juhtumi puhul ei usu ma, et selline väikeste inimeste hirmutamine neid kuidagi paremini esinema paneks.

Helena ütles kindlalt, et tema rohkem enam balletti õppida ei taha. Hanna arvas küll, et ju õpetaja väga muretseb esinemise pärast (sellest ma ei saa samuti aru – kui on aasta aega õpitud ühte tantsu, siis peaks see ammu juba selge olema nagu seebivesi), aga mädatomatite pärast oli ta väga häiritud. “Emme, kas tõesti visatakse meid lavale tomatitega?,” küsis ta minult.

Ma ei jaksa enam oma lastele seletada, kuidas ongi normaalne, et õpetaja võib neile seda ja teist öelda ja et ongi normaalne saada grupiviisiliselt pahandada selle eest, et keegi teine ajas midagi sassi. Või et pidevalt pettunult tunnist tulla, sest jälle oli kõik õpetaja sõnul halvasti, ongi täiesti OK ja et elu käibki nii. Seega – soovitage mulle Tallinnas head (ja normaalse õpetajaga) tantsu(balleti)trenni, kus võiksid huvilised tüdrukud käia. Ühtlasi võib soovitada ka muid ägedaid trenne, mis tüdrukutele sobida võiksid.

Hiljem: Mõtlesin veel, et miks see teema mulle üldse nii väga hinge läheb, sest eks õpetajad loobivad ka igasuguseid sõnu ja ma olen päris kindel, et enamasti ei mõtle nad ju nendega halba. Ilmselt on asi minu enda õpetajates, kellest nii mõnigi tegi palju selleks, et lastel tehtavast vähimatki rõõmu poleks. Näiteks legendaarne koorilauluõpetaja Sermand suutis mind (ja paljusid) oma mõnitamise, mürgiste märkuste ja laste pideva halvustamisega panna koorilaulu niivõrd kõvasti vihkama, et ma vaikisin 30 aastat. Ja alles nüüd olen ma avastanud, kui imeliselt tore on tegelikult koorilaul.

 

Advertisements

5 kommentaari »