Archive for mai 25, 2016

Vabakutselisuse võlu ja valu (pigem siiski võlu)

Käisin täna Ajakirjanike liidu korraldatud arutelul vabakutselisuse võlust ja valust ajakirjanduses. Ma sain küll seal olla vaid pool üritust, kuid mõtteid, imestusi ja ka kaasanoogutusi tekkis ohtrasti.

Olgu öeldud, et ma pole Ajakirjanike liidu liige ja olin ainult kuulnud selle liikmete kõrgest keskmisest vanusest. Tuppa astudes ehmatasin korralikult ära, sest lootsin seal näha tegijaid parimas loomeeas vabakutselisi ajakirjanikke. Neid, kellest minu tutvusringkond suuresti just koosnebki. Aga kokku oli tulnud hoopis väga hallipäine seltskond, ilmselt ajakirjanike eelmine generatsioon. Õnneks saabus varsti ka paar päris ehtsat vabakutselist ajakirjanikke, kes andsid ka arutelule põhitooni.

Ajalehtede liit oli teinud oma liikmete seas küsitluse vabakutselisuse teemadel ning vastused olid ilmselt ootuspärased, kui arvestame, et suur osa vastanutest oli pensionärid, mitte tegevajakirjanikud. Nii selgus, et 100 protsenti ajakirjandusega ei tegele sisuliselt mitte keegi, 45 protsenti teenivad lugusid kirjutades oma kogusissetulekust alla 20 protsendi, vaid 20 protsenti küsitletutest on teinud OÜ ja saavad esitada arve ning kõige suurem probleem on sissetulekud – vähe makstakse.

Esinema olid kutsutud ka Leedu ja Läti vabakutselised ajakirjanikud. Nende juttu oli väga kummaline kuulata. Läbiv teema oli see, kuivõrd raske on olla vabakutseline ajakirjanik, kuidas puuduvad igasugused garantiid ja kuidas maksuamet kägistab. Ning ka see, kuidas maksudega nihverdada (ning taas, kuidas ikkagi mingisugust sotsiaalgarantiid ei ole). Läti ajakirjanik kurtis 9-protsendise (sic!) maksukoormuse üle. Tekkis tahtmine talle hüüda, et hei – kui sa riigile midagi vastu ei anna, siis miks sa ootad, et sul oleksid mingid garantiid, tasuta arstiabi jm taoline.

Mõned kõlama jäänud mõtted:

  • Tehke oma firma ja esitage tellijale arveid. Paljud peatoimetajad eelistavad arvete tasumist honoraridega jahmerdamisele.
  • Analüüsi oma aega. Tõenäoliselt kehtib Pareto printsiip – 80 protsenti ajast tegeled sa asjadega, mis toob sisse vaid 20 protsenti sissetulekutest. Siis tasubki endalt küsida, kas ikka tasub enamiku ajast tegeleda rahalises mõttes vähetulusaga.
  • Lepi tellijaga kohe alguses kokku, et kui töömaht suureneb, siis vaadatakse ringi ka tasu selle eest. Väga hea soovitus, mida kavatsen edaspidi kindlasti rakendada.
  • Selles maailmas on tähtsaim usaldusväärsus. Sul on tööd siis, kui sind teatakse tähtaegadest kinnipidajana ja kvaliteetse materjali väljastajana. Siis sinult ka tellitakse. Samas, see on igal alal ju nii.
  • Õpi küsima hinda. On mõistlik panna enda jaoks paika mingi piir,  millest odavamalt tööd ei tee. Võimalik, et kaotad mõne kliendi, kuid kui sa oled eelmises punktis kirjeldatud töökultuuriga, siis võib vabalt juhtuda, et mõne aja pärast räägite juba uutest ja suurematest numbritest.
  • Vabakutselisi ajakirjanikke on palju ja konkurents on tihe, kuna Eesti turg on väga väike ning sisuliselt on suuri tellijaid vaid kolm. Siinkohal vaidlen täielikult vastu – ajakirjanikke võib ju (ja ongi) olla palju, aga vähe on neid, kes tunnevad kalendrit ja suudavad soovitud teemal loo soovitud mahus ja kvaliteedis kokkulepitud ajaks valmis teha.
  • Ajakirjade peatoimetajad võib-olla ehk kasutaksid vabakutselisi rohkemgi, aga ei saa, sest nende peale ei saa kindlad olla, sest kunagi ei tea, kas lugu tuleb kvaliteetne ja kokkulepitud ajal. Aga just! Vaata eelmine punkt. Olen ise olnud murest murtud, kui mitu lugu teha võtnud inimene loo tähtaja saabudes polnud lugusid, telefoni ei võtnud ega e-kirjadele ei vastanud. Ma tõemeeli arvasin, et ta on surma saanud vms. Hiljem selgus, et ei tulnud vaimu peale v ei viitsinud teha. Ja selliseid näiteid tuleb ikka ja jälle. Tavaliselt on need inimesed ka kõige kõvemad oigama, kuidas neile vähe makstakse.

Mis minusse puutub, siis ma ei ole suutnud enda jaoks välja mõelda ühtegi valu, mida vabakutselise töö endas kannab. Olen olnud 5 aastat vahelduva eduga vabakutseline ning selle aja jooksul lükanud päris palju nn päristööpakkumisi tagasi. Just põhjustel, et siis kaotaksin alljärgnevad võimalused.

  • Ma saan planeerida oma aega. Kui mul on vaja minna kl 16 algavale lapse lasteaiapeole, siis ei pea ma varast töölt lahkumist ülemusele põhjendama või, veel hullem, selleks luba küsima.
  • Ma saan tööalaselt areneda palju laiemas diapasoonis kui ühele toimetusele töötades. Saan tegeleda väga erinevate teemavaldkondadega ja ka erinevas stiilis lugude kirjutamisega. Saan kirjutamist võtta palju laiemalt, kui ainult ajakirjanduslikud tekstid. Ahjaa, see on muidugi asi, millest ei tohi ajakirjanike seltskonnas laialt rääkida, sest kui sa teotad pühadust ehk kirjutad mõne reklaamteksti, pr-teate, sisuturundusartikli või toimetad mõnd kliendilehte, siis pole sa nagu ikkagi päris õige ajakirjanik. Minu jaoks on need kõik aga põhiala laiendused, millesse ma ei suuda kuidagi taunivalt suhtuda.
  • Ma on võimalus suurendada oma sissetulekuid. Arvestades nutuseid palku toimetustes, siis seal ei olegi suurema tööga võimalik tegelikult märkimisväärset palgatõusu ära teenida. Me kõik oleme kuulnud seda juttu, kuidas palku ei saa tõsta, kuna reklaamitulud kahanevad, aga kahanenud on nad vist küll juba 2008ndast aastast saadik. Aga kui sa tõestad ennast vabakutselisuse maailmas, siis on sul tööd just niipalju (ja sa saad selle eest rohkem küsida), et on võimalik teenida rohkem.
  • Mul puudub kellast kellani tööaeg. Paljude jaoks mõjub see distsiplineerivalt, aga mulle küll pigem ahistavalt. Juba ainuüksi mõte sellest, et peaksin igal hommikul kella pealt kuhugi toimetusse minema ja seal kohustuslikus korras kirjutama, ajab judinad peale. Mis aga ei tähenda seda, et ma igal hommikul 9 ajal oma kodus tööd ei alusetaks.
  • Mul puuduvad lobisevad ja aega raiskavad kolleegid. Aeg on minu jaoks olulisim väärtus üldse ja ma lähen vihaseks, kui minu aega keegi teine peale minu raiskab. Omaette töötan tõhusamalt ja kiiremini. Seega on mul rohkem vaba aega. Või jõuan rohkem tööd teha ja teenin rohkem. Lihtne, eks!
  • Ma saan ilma süümepiinadeta igavatele asjadele “ei” öelda. Kui töötada ühe toimetuse heaks, siis seda võimalust eriti pole, sest kui sa järjest ülevaltpoolt saabuvatele sageli veidratele ideedele ära ütled, hakatakse sulle viltu vaatama ja tõenäoliselt pole sul toimetuses kuigi pikka pidu.
  • Mul ei ole kunagi igav! No tegelikult peaaegu kunagi ei ole igav, sest vahest ikka satub hulka asju, mis ei köida, kuid raha pärast teen ära. Siiski enamik töid on väga huvitavad ja õhkan sageli, et “küll mul on äge töö”.

 

Advertisements

Leave a comment »