Mis on kõige keerulisem võrokiilne sõna?*

mai 29, 2016 · Filed under Elamus, Eluolu

Peo algus – iga koor pidi tooma kaasa puuhalu ja nendest süüdati siis tuli.

Nüüd on ta tehtud, Uma Pidol laulmas käidud! Ja oli väga-väga tore, ikkagi väikest mõõtu laulupidu ju. Lauljaid oli murdu ehk niipalju, et kõik õigupoolest lavale ei mahtunudki ja laval ühendkoorina seistes pidi põmst ühel jalal seisma. Ja pealtvaatajaid oli ka rohkelt.

Mulle väga meeldisid laulud ja peo lavastus. See oli vägagi aktuaalne ehk et elus siis, kui mees on läinud ära välismaale tööle ja kuidas siis asjad veits nagu metsa minema hakkavad. Saabuski metsast kari metsalisi ehk Winny Puhh. Peo teemaks oli väega puud ja mets ning inimese side nendega.

Paljude laulude sõnad olid nii head, et no naelapea pihta. Rääkimata sellest, et võru keel lisab automaatselt asjale mahlasust.

 

 

Laulda oli tõeliselt mõnus. Kunagi eelmise aasta lõpus tuli minul ja mu emal vist enamvähem korraga mõte, et tahaks peole laulma. Kulus veel paar kuud, enne kui me esimest korda proovi jõudsime. Ja siis kulus veel neli proovi ning me trügisime koos tuhandete inimeste ühele lavale. Ja nüüd on meil mõlemalt tunne, et peaks endale sügisest otsima miski koori, kus laulmas käia. Sest tegelikult on see tore.

Ahjaa, minu ema laulis viimati laulupeol 1969. aastal laulupeol ja pärast polegi suud lahti tahtnud teha. Mina laulsin viimati kooris vist kuskil 90ndatel.

*- See on lihtne sõna “ku`” ehk kui. Hoolimata kõigiti harjutamisest ja koorijuhtide poolt mitmekordselt sõnade peale lugemist ei suutnud lauljad seda ikkagi välja öelda. I trügis ikkagi hulka.