Archive for mai, 2016

Pikk emadepäeva nädalavahetus

Viimase nädala jooksul on mu peamine olek olnud heldinud. Mind on ülekuhjatud igasuguste kingitustega ja pakutud mitmesuguseid kultuurielamusi.

Kõigepealt emadepäeva tähistamisest lasteaias. Hanna ja Helena rühmas lavastati juba mõnda aega tagasi tükk “Kakuke”. Tegemist on täiesti geniaalse ettevõtmisega – kõigepealt valis iga laps, mis loom tema tahab etenduses olla. Ja elukaid oli seal mitmesuguseid: lisaks tavalisele rebasele, jänkule ja hundile ka eksootiline koolibri, ämblik, lõvi, madu jne. Seejärel tuli valmistada vastav käpiknukk. Siis algasid proovid – kõikidel rühma lastel olid osad ja see tükk on ehe näide sellest, kuidas saab küll panna koos tegutsema 3-7-aastased lapsed. Helena kanda oli etenduses jutustaja ja Taadi roll, Hanna oli Eit, see, kes kakukese valmis tegi.

Siin on väike killuke Kakukese etendusest. Andke andeks mu värisev käsi.

Loomulikult oli iga laps joonistanud oma emmest pildi ja juba traditsiooniliselt kingiti ka taimi – mina sain tilli, tomateid, ühe redise ja mingi taime, mida ma ära ei tundnudki. Kõik need on pandud juba peenra peale kasvama. Pidu jätkus lasteaia hoovis ühise grillimisega.

Laupäeva õhtul oli mul kohustus õhtupoolikult mitte tuppa ilmuda, sest midagi seal toimus. Samuti oli mul keelatud peale seda külmkappi vaadata. Ja pühapäeva hommikul ei tohtinud ma kõige esimesena köögis kolistama hakata, vaid pidin ennast korralikult välja puhkama, nagu ütles Hanna. Ta ise tõusis varavalges, ajas Helena ja mamma ka üles ja nõudis, et kohe hakataks tegema kohvi. Ise asus lauda katma. Pärast häälekaid haigutusi päästeti mindki voodist lahti. Eriti armsate kaartide ja võimsa, algusest lõpuni ise tehtud küpsisetordiga. Imeline!

IMG_4616

IMG_4617

Meil oli alguses plaan, et tuleme pühapäeva õhtul linna ära, aga päeva edenedes ma lihtsalt ei suutnud istuda autosse ja seda teekonda ette võtta. Pooleliolevatele töödele otsa vaadates selgus, et polegi mingit mõtet pühapäeval linna kihutada (kaugtöö ja vabakutselisuse rõõmud!), vaid kõik asjad saab korda ajada käigu pealt. Niisiis pakkisime seljakotti hoopis tikud, leiva, helihargi ja Uma Pido lauluvihu ning siirdusime hoopis metsa proovi tegema. Sel nädalal on ju toimumas koondproovid, aga me emaga oleme pehmelt öeldes laisad lauluõppijad.

Imeilus suveõhtu möödus hoopis Alumati järve ääres “proovi” tehes ja lõkkel leiba praadides. Ma ei tea, mida mõtlesid konnad, kes järves meeletult laulsid, aga meil emaga oli küll tore – ikka hoopis teine tera on täiesti kõrist metsa hüüda kui kuskil umbses saalis laulda. Jube hästi kajas ja veel milline emotsioon! Millal sa laulsid koos oma kalli emaga imeilusas looduses? Mina pole seda varem küll kunagi teinud:) Igatahes, loodetavasti meie üürgamist seal keegi peale konnade ei kuulnud…

IMG_2976

Siin on üks Uma Pido lauludest – Uma Pido Popurrii.

 

 

 

 

 

 

Advertisements

Leave a comment »

Nõgesed, oblikad, rabarberid, kogritsad

Kõikide nende tarbimine kuulub kindlasti kevade juurde ja kõiki neid me sööme mais niipalju kui võimalik.

Esmalt pean jagama vaimustust nõgesepestost, mille retsept on värskes Oma Maitses.

IMG_4623

Nõgesed tuleb keevas vees kupatada, et nad lõpetaksid kõrvetamise. Seejärel nõrutada ja loputada külma veega läbi. Pigista võimalikult palju vedelikku välja ja siis tükelda. Edasi tehakse nagu pestot ikka. Sidruni ma jätsin ära, sest ei juhtunud seda kodus olema.

IMG_4610Ausõna – see on imehea kraam ja mu 65-aastane ema ütles, et ta pole midagi nii head nõgesest tehtut iial söönud (kusjuures ta on suur heinasöödik)!

IMG_4620

Siis rabarberid. Kisselli ja kooki teeme me kahtlemata, aga jälle Oma Maitsest leidsin huvitava marmelaadiretsepti.

Selleks läheb vaja:

pool kilo rabarbereid

jupike ingverijuurt (ma panin kodus leiduvat suhkrustatud ingverit)

pool kilo moosisuhkrut

Lõigu rabarberivarred väikesteks tükkideks ja ingver ka nii peeneks kui vähegi võimalik. Sega kraam suhkruga ja pane üleöö seisma. Seejärel lase keema ja keeda vaiksel tulel kolm minutit. Pane kohe puhastesse purkidesse.

Kommentaariks niipalju, et 3 minutit keetmist on siiski ilmselgelt vähe. Ta on liiga krõmps, et mitte öelda – toores. Retseptis oli lühikest keetmisaega põhjendatud sellega, et siis säilib rabarberitel punane värv, aga no ma ei tea – minu rabarberid on ikka täiesti rohelised ja kas sa keedad neid või mitte, roheliseks nad ka jäävad. Järgmine kord proovin 5 minuti keetmisega.

IMG_4614

Kogritsaid ma sel aastal veel pole metsast leidnud, aga Valga turul müüs neid üks minumoodi metsamoori nägu Vene naine ja ostsin tema käest 2 euro eest terve suure kotitäie väikesi noori seeni. Neid on vaja enne tarvitamist kolm korda kupatada – paned külma veega keema, keedad 5-10 minutit, kurnad, loputad külma veega ja kordad protseduuri veel 2x.

Nendest tegin tavalise seenesousti – sibulad, kogritsad, sool, hapukoor, murulauk garniiriks.

Oblikasupp on Savilöövil traditsiooniline kevadine lõunasöök ja eriti maitsev on see esimestest oblikatest. Teen seda nagu nõgesesuppi. Eriti laisk tegemine on, kui hommikuse pliidikütmisega riis ja munad valmis keeta. Siis saab lõuna ajal supi valmis vaid 10-15 minutiga.

 

 

 

 

 

 

Leave a comment »

Nurmenukud

IMG_4585

Mäletan hästi rõõmu, mida tundsin, kui meie esimesel maakevadel selgus, et päikesepoolsel nõlval kasvab mõni nurmenukk. Neid oli just parasjagu niipalju, et sai teha salatit ja kuivatada õisi ka talviseks teeks.

Hoidsime neid nagu silmaterasid, ei raatsinud muruniitjaga üle sõita, vaid taime ümber tehti ikka kena ring ja ta jäi kasvama.

Nüüd, 16 aastat hiljem on nõlv üleni nurmenukkudega tihedalt kaetud. Neid kasvab lausa massiliselt ja tuleb iga aastaga juurde. Samas ümbruskonnas pole ma näinud ühtegi teist sellist paika, kus neid nii meeletult vohaks.

Võib-olla on võti ikkagi niitmine. Nad kasvavad üsna vaesel pinnal ja nii saan ma nende mahaniitmist venitada ajani, kui nad on ära õitsenud ja seemned valmis. Seda olengi alati teinud, sest kes siis raatsib täies õies lilleniitu maha niita. Näib, et neile meeldib selline asi ja üldse meeldib neile niitmine. Kulust ei kipu nad ennast eriti läbi ajama, seda näitab kasvõi see, et nad kasvavadki vaid alal, mida suve jooksul niidetakse ja kuhu ei jää kulu.

Nurmenukk on üks ütlemata tore tegelane. Esimestest lehtedest teen ma alati salatit. See on üldse kevade esimene salat, kuhu lähevad lisaks nurmenukulehtedele ka naadid, võilillelehed ja küüslauguvõrsed. Praeguseks ajaks on lehesalat juba oma võlu meie jaoks kaotamas, aga ükski õhtu siin maal ei möödu ilma nurmenukuteeta. Ja muidugi kuivatan ma õisi ka talveks, ikka palju!

Leave a comment »

Iseseisvumine

Hanna ja Helena on viimast kuud lasteaialapsed. Nad ootavad väga juba kooli minekut ja on viimase kuuga muutunud hüppeliselt iseseisvamaks.

Nurga taga poes piima-leiva järel käis Helena juba mõnda aega. Nende viimase aja julgustükk on aga ise trenniminek ja sealt koju tulek. See on ettevõtmine, kus tuleb Tallinna kesklinnas seigelda mitme liiklusvahendiga.

Kõigepealt tuleb Koidu peatuses valida õige sõiduriist ja sellest kaks peatust hiljem väljuda. Siis ületada pool Pärnu maanteed, istuda Trammi peale ja sõita veel kaks peatust. Seejärel ületada pool Narva maanteed ja trennis ongi. Tagasitee õnneks on veidi vähemate teeületamistega – buss peatub otse Foorumi keskuse eest ja sealt tuleb sõita neli peatust.

Nende esimene käik nägi välja umbes nagu spioonimäng. Kõigepealt läks Helena üksi bussi peale. Hanna veel ei julgenud, läksime koos järgmise bussi peale. Õnnetuseks saime Helena bussi kätte ja pidime mahtuma ühte trammi. Helena oli üksi trammi eesotsas ja tegi näo, et meid ei tunne.

Pärast trenni pidin mina kadunud olema. Muidugi ma luurasin neid Foorumis kangi all. Kui nägin, et nad ootavad viksilt bussi, hiilisin trammipeatusesse ja lipsasin märkamatult trammi. Olin neile öelnud, et istugu nr 5 ja mitte mingite teiste busside peale. Noh, trammiaknast nägin, et istuvad 20A bussis. Aga see on ka väga õige ja toob ka koju. Kui küsisin, et kuidas nii – rääkisin ju viiest, kostis Helena väga iseteadlikult: “Emme, mul on aju ka. Ma ju tean, et 20A toob ka koju, me sõidame sellega ju peaaegu alati, kui viiest maha jääme.”

Järgmisel päeval tahtis Hanna üksi 2 peatust trammiga linna sõita, et seal mammaga kokku saada. Kohtas trammis oma sõbrantsi ja unustas ära, kus maha pidi minema. Sõitis peatuse mööda. Õnneks said ikka mammaga Viru juures kokku.

Täna keelati mul trennist tulemise luuramine ära ja kästi koju minna.

Kuidas vanemad vanasti murest halliks ei läinud, kui polnud mobiiltelefone?

 

 

 

Comments (1) »

Kuidas minna ujuma 6 kuusega?*

IMG_4523

Peaaegu 100 kuuske

Tegelesime Ermoga nädalavahetusel veidi istutamisega ja panime maha 100 kuusetaime. Kõlab nagu palju, aga tegelikult on see väga vähe. Taimed läksid endisele kartulipõllule.

Niita tuleb seda muidugi veel hea mitu aastat, sest need kuusekesed on tõeliselt pisikesed – vaid 10-15 senti pikad. Igaüks sai juurde tokikese, et teda traktori alla ei aetaks või muidu maha ei tallataks.

Kuusetaime mõtlesime alguses niisama teeservadest välja kaevata, aga lõpuks läksin ikkagi kergema vastupanu teed ja tõime need Sõmerpalu lähedalt metsataimede müüjalt.

IMG_4522

Kuusebeebi

 

20160430_084314(0)

Imeilus kevad Savilöövil – terve mäekülg on nurmenukke täis. Neid tuleb iga aastata massiliselt juurde.

IMG_4529Põikasime ka Aheru järve äärde. Järvekallas oli ülastest valge ja järvel hüüdis miski veidra häälega lind. Mis lind see on, kelle hääl kõlab nagu hüütaks kaevu suurt tertsi alla? Hüüp?

*-igihaljas Perekooli küsimus, mille vastus on mälu järgi midagi taolist: soovitan leida rannas mõni eraldatud koht otsida sest 6 kuuske on ju päris suured ja inimesed vaatavad imelikult kui sa neid vette tirima hakkad.

 

Leave a comment »