Archive for juuni 12, 2016

Maasektorit on märgatud ehk blogiauhinnad2016

Kui sõbrannalt hommikul sõnumi sain, et palju õnne – III koht, siis ei saanud ma kohe aru, millest ta räägib. Netti avades selgus, et vahepeal on toimunud miski blogiauhindade jagamine, kus seesinane blogi kummalisel kombel on talublogi kategoorias koguni III koha saanud. Olin ja olen väga-väga üllatunud!

Miks? Ei ole ma seda blogi kuskil reklaaminud. Viimasel ajal pole postitusi ka FBs enam viidanud, sest mul on tunne, et mu sõpradel-tuttavatel võib olla küll juba täielikult siiber nendest maaeluteemalistest heietustest ja kuusekasvusöömisejuttudest. Teate küll ju, kui tüütuks muutuvad inimesed, kes aina samateemalisi poste FBs teevad, olgu selleks siis lõputud kassivideod või meeletus koguses beebipilte. Aga noh, kuna kirjutamine on mulle sama loomulik kui hingamine, siis kinni ka ei raatsi blogi panna. Sest hiljemgi ju endal hea lugeda, mis oli või ei olnud.

Seda enam üllatab mind, et 316 inimest arvavad täiesti ilma reklaamita, et see siin on parim talublogi. Äge ju tegelikult. Kuigi kui ma nüüd hakkan mõtlema, et mis talu? Hiljaaegu keegi minult küsis, et mis su talu ka toodab. Jäin mõttesse ja vastus on juba nädalaid andmata. Alles täna turgatas, et ega ta tõepoolest muud ei toodagi, kui häid mõtteid.

Aitäh, mu lugejad!

 

Päev hiljem: Ekslesin täna päris mitmes nö tegijas blogis ja lugenud neid eile “galaürituse” järelkajasid. Muigama paneb, kui tõsiselt võeti seda üritust – meigid, soengud, “mul-pole-midagi-selga-panna” närvitsemine…. Muretsetakse sellepärast, mida teised arvavad ja inimesed tõsimeeli arvavadki, et nende elu suurim saavutus on mingi blogikategoorias tunnustuse saamine või korraks teleekraanilt läbivilksamine. Oeh.

Ja siis meenus mulle, et kunagi 2007 v 2008 sain mu teine blogi ka mingi auhinna. A siis ei olnud mingeid gaalasid, vaid korraldaja poiss sõitis Fordiga Äripäeva maja juurest läbi ja ulatas mulle musta blogivõistluse logoga dressipluusi. Auhinnaks. Oli silmapaistvalt kole dressipluus, aga ma kandsin seda ikka aastaid. Asendamatu riideese kuurist puude toomisel või prügi väljaviimisel.

 

 

 

Comments (1) »

Emme, lähme magama!

Magamine on üks ütlemata tore ja vajalik tegevus, mida siiski vist ikka liiga vähe väärtustatakse. Ometi magame me ju maha kolmandiku oma elust ja teeme seda selleks, et ülejäänud 2/3 ajast olla normaalsed ja toredad. Kui nii võtta, siis on see kolmandik mahamagatud aega vaat ega kõige olulisem siin elus.

Mina olen kahtlemata kõva unekott. Mida vanemaks ma saan, seda enam hindan hästi magatud öid. Kui ma ei saa ennast välja magada, olen järgmisel päeval tige nagu herilane. Midagi ei edene ja üldse tundub kogu elu mustades värvides. Mu aju ei tööta nendel päevadel. Ei suuda moodustada seotud teksti, ei suuda keskenduda.

Olen pirtsakas magaja – näiteks võõras kohas ei suuda ma tavaliselt üldse magada. Olen elu jooksul suutnud magada väga vähestes hotellitubades. Enamasti on probleemiks halb sisekliima (liiga kuiv õhk või lihtsalt umbne tuba, kuna aknaid pole võimalik avada), lärm – keegi tuleb kl 3 ajal peolt ja peab muidugi lärmama koridoris nii et kõik erksama unega kodanikud üles ärkavad või lihtsalt ebamugav voodi – liiga kõva või pehme. Või ka liiga suur padi. Miks üldse arvatakse, et valdavalt tahavad inimesed magada hiigelpatjadega?!

Tõeline magamisparadiis on Savilöövi. Siin on vist maailmas ainuke koht, kus ma suudan ennast tõeliselt välja magada ja lausa ootan, et saaks juba õhtul mõnusasse voodisse pugeda. Uni tuleb kohe ja enne ei ärka, kui hommikul väljamaganuna.

Siin on nimelt öösel täiesti haudvaikne – ei kosta siia paksude müüride vahele automüra ega naabri koera pidev ulgumine. Linnas ärkan öö jooksul kindlasti vähemalt mõned korrad selle peale, et keegi jookseb kontsakolinal mööda trepikoda ringi, naabri koer klähvib trepikojas, tänaval sõidab mõni eriti kärarikas sõiduk või lärmab piduseltskond otse akna all. Suvel on seal alati liiga umbne, sest eespool nimetatud põhjuste pärast pole võimalik ööseks akent lahti jätta. Talvel aga liiga kuiv õhk. Sisekliima poolest on Savilöövi samuti suurepärane põõnamise kohta – siin pole kunagi umbne (hõredad aknad) ega palav (kivimüürid).

Ka Hanna ja Helena on siin Savilöövil avastanud magamise võlud. Oleme vist imelikud küll, aga suve ajal kl 21 kustuvad nad juba täiesti vabatahtlikult. Ja kui magamaminek jääb hilisema peale, siis hiljemalt kl 21.30 tullakse juba mind paluma, et emme, lähme ometigi magama. Sest magada on ju mõnus!

Leave a comment »