Archive for juuni 17, 2016

Tan voi pruuki võro kiilt

Meie maakodu asub ajaloolisel Vana-Võromaal Hargla kihelkonnas. Ja võru keele kõnelemist siin ikka kuuleb, õnneks.

Kuigi mina olen küll täitsa isehakand vanavõrumaalane, siis mulle väga meeldib võro keel. Kui kuulen seda kedagi rääkimas, siis täiesti automaatselt läheb tuju heaks ja suunurgad tõusevad. Nimelt on võru keeles mistahes jutt lihtsalt nii mahlakas – võib rääkida täiesti tavapärastest asjadest, aga ometi kõlab see nii hästi. On ikka suur vahe, kas öelda reklaami kohta “päähämäärmine” või Facebooki kohta “molovihk”:)

Kuigi ma pole võru keele sees üles kasvanud, siis mu Valga vanaema sõnavaras oli kindlasti sõnu, mis viitasid Lõuna-Eesti päritolule. Õkva, perv ja pürst olid tavalised kõnekeelsed sõnad meil. Ja muidugi kurikuulus “too”, mille järgi on võimalik ilmeksimatult kindlaks teha, et kõneleja on pärit ” altpoolt” Tartut. See on ikkagi see siin lähedal ja too on too seal kaugemal.

Mida aeg edasi, seda enam võro vaimsus meie ellu tungib. Mulle meeldivad murdesõnad ja see, et Laanemetsa jõudes kuidagi automaatselt need kõnepruuki tekivad. Talvel jooksul linnas kaovad muidugi muist jälle ära, aga kevadel tulevad seda kergemini tagasi.

Juba mitmeid aastaid käib meil võrukeelne Uma Leht. No alguses oli päris keeruline seda lugeda. Pidi kohe kõva häälega lugema, et asjast üldse aru saada. Nüüd on asi palju paranend, loeme vabalt.

Mu lapsed üürgavad alailma igasuguseid võrukeelseid laule, eriti pärast viimast Uma Pido. Hanna suudab ilma keelt sõlme ajamata mitu korda järjest öelda lauset “..ja aoleht kah käü ei…”. Nad on kohe uhked selle üle, et võru keelt natuke mõistavad ja õpetasid seda teistele ka lasteaias. Ühtlasi pälvisid kaaslaste seas imetluse, sest ikkagi ju “võõrkeel”.

Advertisements

2 kommentaari »