Archive for juuni 26, 2016

Kanuumatk Lätis

IMG_4992

Matka algus

Käisime Parmu ökoküla rahvaga ehk ümbruskaudsete külainimestega Lätimaal kanuutamas. On ju Lätimaa siinsamas külje alla ja +30 kraadise haruldaselt ilusa suveilmaga on tõepoolest kõige parem koht aja veetmiseks jõgi – imekaunis Gauja ehk nagu eestlased teda nimetavad – Koiva.

IMG_4993 Kanuusid muudkui tuli jõge mööda alla. Aeruga lehvitab minu ema, kellele oli Koiva peal sõit lapsepõlvest pärit unistus. On ju kõik tema (ja minu) suved möödunud Koiva ääres suvitades, süstematkajatele lehvitades ja hiiglaslikke Koiva parme “söötes”.

Rahvast oli kokku 13 kanuutäit. Suuri ja väikseid, noori-vanu. Hannale ja Helenale oli see elu esimene kanuusõit ja põnevus muidugi suur. Etteruttavalt, siis nad pidasid päris hästi selle istumise. Vahepeal jäid kurvaks, kui lõppu ei paistnud ega paistnud, aga no pääsu ju polnud ning tuli vastu pidada.

Alustasime Virešist ja tulime läbi Gaujiena Läti piirini, kus oli matka lõpp. Autoga sõites on see vahemaa ehk 20 km, aga jõge mööda ikka vast kõvasti pikem. Küll see jõgi alles keerutas ja käänutas. Kokku olime jõe peal 5 tundi ja õigupoolest oleks võinud sõit küll natuke lühem olla. Või kui oleks teadnud, et ta nii pikk on, siis oleks ka rohkem valmistunud, nt mitte alguses eriti uhanud.

Aga hullu pole midagi. Tegime ohtralt peatusi ja jorutasime niisama. Sõidu alguses oli Koiva heinaste kallaste vahel, hästi lai ja kohati isegi nagu täis kasvanud. Vool väga aeglane. Allpool Gaujienat läks (õnneks) natuke kiiremaks. Samuti muutus jõe ilme selliseks nagu mina tunnen Koivat – kõrged kaldad, kus elutsevad kaldapääsukesed ühel pool jõge ja teisel pool madal liivarand ehk suurepärane looduslik supluskoht. Vesi oli väga soe ja jõgi sisuliselt koguaeg nii madal, et põhi paistis. Korra jäime ka keset jõge madalasse kinni. Üldiselt aga väga sobilik jõgi algajale kanuutajale, sest vesi lokkis vaid paaris kohas ning mõnes kohas tuli manööverdada kaldalt vette langenud puude vahel.

Matka lõpp oli üks salapaik. Sõime pajas tulel keedetud suppi ja haukasime peale kodutehtud rukkileiba. Kes tahtis, võis käia suitsusaunas, kes tahtis, jõmises koduõllega püstkojas. Ja kellel veel ei olnud küllalt suplemisest, sai seda teha ikka ja jälle Koivas teha. Vaatasin oma 7-aastasi, kes jões päeva seitsmendat suplust tegid ja kellel ikka veel küll ei olnud ning meelde tuli üks umbes sama vana tüdruk, kes samamoodi suples Koivas, Ziles. Ehk ma ise.

Kokkuvõtteks täiesti ideaalne päev koos toredate inimestega!

Advertisements

Leave a comment »