Archive for juuni 29, 2016

Kui on kohutavalt igav olla

Suve saabudes võib kuulda lapsevanemaid muretsemas, et kuidas küll sisustada oma võsukeste suvepuhkust. Mõnel on lausa graafik tehtud ning tehakse kõik endast olenev, et lapsel jumala eest ühtki “vaba” nädalat ei jääks. Sest tal võib hakata igav. Igavus aga tundub olevat vähemalt sama kohutav tõbi nagu viiruslik kõhulahtisus, mida ju ometi normaalne vastutustundlik vanem iga hinna eest oma lapsest eemal püüab hoida.

Seega saab lapse vaba aja sisustamisest vanema mure. Lapse kohus on tarbida talle pakutavat meelelahutust. Vanem on see väline kõvaketas lapsele, kes välja mõtleb, mida küll vaba ajaga peale hakata ja kuhu minna. Ja kui vanem parasjagu midagi välja ei mõtle, on tulemuseks “mul on igav! mul on igav!” vinguv lapsuke.

Aga kas lapse igavuse eest vastutamine ikka peaks vanema mure olema?

Lastepsühholoogid on seisukohal, et suvine igavlemine on hoopiski kasulik, sest kui lapsevanemad sisustavad kogu lapse aja, siis ei õpigi ta ise endale tegevust leidma. Kindlasti olete ju kohanud täiskasvanud inimesi, kes oma ajaga mitte midagi teha ei oska? Mina küll olen ja mitte vähe.

Vaatan oma koduseid väikesi igavlejaid. Meie ümbruses pole mängukaaslasi (mis on kurb ja mängukaaslased oleksid väga teretulnud). Meil pole televiisorit ega lastel nutitelefone. Mina enamasti töötan ja lastega naljalt ei mängi. Oma aja sisustamisega peavad nad ise hakkama saama. Muidugi kurdavad nad vahest, eriti vihmaste ilmadega, et on igav.

Olen aga selle kurtmise koha pealt täitsa kurt ega torma neile meelelahutust otsima. Ega nad kaua vinguda ei jaksa ja juba vähe aja pärast ongi näha, kuidas on leitud mingi tegevus – kas midagi meisterdatakse, joonistatakse või ehitatakse. Näiteks täna on neil ka natuke igav, aga võeti ette Uma Pido lauluvihk ja üritatakse sealt kahehäälselt laulda. Nad on tegelikult väga leidlikud leidma endale tegevust kui aga vaid tahavad ja veidi igav situatsioon neile selle võimaluse annab.

Väga hästi aitab igavusest üle ootusärevus. Et oleks midagi toredat oodata. See ei pea olema suur asi nagu välismaareis või käik kallisse lõbustusparki. Ise püüan tehagi nii, et lastel oleks koguaeg midagi oodata, kusjuures vahepeal oleks ka aega “igavlemiseks”. Piisab mõnest väiksest käigust nädalas.

Üks moodne ja väga lihtne viis igavusest üle saamisel tundub olevat laste “istutamine” nutiseadmesse. Justkui millegagi nad seal tegelevad, tunnid kuluvad ja keegi ei vingu, et on igav. Minumeelest on see aga väga lühinägelik ja libe tee. Räägitagu nuti kuitahes arendavatest omadustest, tegemist on siiski loovust tapva asjaga, sest pakutakse valmiskujul meelelahutust – ole ainult meheks ja hõõru ekraani. Nii lihtne on niimoodi muutuda mõttelaisaks.

Mis puutub minu suhtesse igavuse ja igavlemisega, siis ma päris hästi ei mõista nende mõistete sisu. Sest ma ei tunne olukorda, kus no mitte midagi teha pole ja pea sees täielikult puuduvad mõtted, mida ette võtta. Mu pea on pidevalt täis igasuguseid ideid, unistusi ja plaane. Mul on koguaeg hulgaliselt asju pooleli ja isegi kui ei ole, siis ei valmista mingit raskust algatada kohe uued projektid. Pigem on aega alati puudu, kui üle. Ja kui ma mõtlen oma lapsepõlve peale, siis ei mäleta küll, et mu vanemad iial oleks pead murdnud selle üle, et kas mul ikka on midagi teha või ega mul äkki igav pole. Tol ajal tegelesidki vanemad rohkem igapäevase olmega (järjekordades seismine, käsitsi pesu küürimine, briketi ladumine jne) ning neil ei olnud aega tegeleda laste aja sisustamisega. Seega oli vaja ise hakkama saada ning saadigi. Igav ei olnud peaaegu kunagi.

 

Leave a comment »