Archive for august 1, 2016

Folgi-eri

folk2016

Nii umbes jõulude ajal uurisid Hanna ja Helena, et kas mul on Viljandi folgi pass juba ostetud. Muidugi mul oli. Seega asuti folginädalat ootama. See on nimelt H-de (ja minu ka) üks suvine suursündmus, traditsioon juba.

Seekordne nädalalõpp oli tiba teistsugune kui varasematelt folkidel. Ega ma just paljudele kontserditele ei jõudnud ja neile, kuhu sattusin – siis no ei tekkinud väga wow-efekti. Mumeelest oli liiga palju kaske-kaske bände, mulle aga taoline jorutamine-ilulemine väga ei istu. Tõsiselt hea oli Vene nelik Folkbeat. Nemad said ikka rahva täiega käima, mitte ei olnud mingi uina-muina.

Ühte praegust väga kuuma bändi kuulates tabasin end aga mõttelt, et kuulge – olen ma jazzkaarel v folgil? Et no laulda te jah oskate, toredasti mitmehäälselt ja puha, aga no kas peavad KÕIK laulud olema täpselt sama harmooniaga?

Selle-eest aga üllatusin täiega spontaansete esinejate peale. Üks poiss – silma järgi äkki 12-aastane – tõmbas lõõtsa ja üürgas aida ees laulda nagu vana mees. Rahvas filmis, ahhetas, ohhetas, plaksutas – tekkis täielik kontsert. Ja selliseid oli veel palju.

Või siis selline bänd nagu Landstreichmusik Šveitsist. Ma nende kontserdi magasin maha, aga nad andsid aida ees lisakontserdi. No täielik vaatamis- ja kuulamisväärsus on see grupp! Naisviiuldaja on nagu Hyacinth Bucket` õde (mäletate, see vana beib) koopia. Aga kus kurivaim joodeldab, apuaa…..

helena

Helena mängib Pärimusmuusika aida ees.

Mu enda Helena lõi mind pahviks. Nimelt teatas ta folgile asju pakkides, et tingimata on vaja kaasa võtta viiul, sest ta kavatseb esineda. Nii oligi – reedel, kui rahvast hakkas rohkem kogunema, võttiski pilli välja ja andis väikse kontserdi. Viiulikasti kogunes sente ja pärast esimest omateenitud rahaga ostetud jäätist mängis jälle. Nii ka järgmisel päeval. Käis ja kuulas ka teisi omasuguseid ja pani neile raha. Sai vist ka kõvasti indu juurde pilli edasi õppida.

Alles hiljuti rõõmustasin, et Eestisse tuleb jälle esinema Hang Massive. Esimest korda kohtasin seda imelist pilli nüüd ka folgil, kui Rohelisel laval Johannes Ahun ja Annika Mändmaa üles astusid.

Veel kolasime igasugustest õpitubades. Olin kuulnud legende Piret Pääri muinasjututubadest ja nii ongi – imeline jutuvestja! Hanna ja Helena olid tihedad käijad Waldorfkooli laulu-mängutubades, lisaks veetsid nad tunde endale nukke meisterdades. Käisin ka Peep Tobrelutsu loodusretkel ja tean nüüd nii mõndagi Viljandi allikatest ja salakäikudest.

kleit

Heegeldatud kleit istub mu ema seljas nagu valatult!

Alati kohustuslik on folgi ajal ka ümberkaudsed kaltsukad ja kirbuturg läbi uurida. Saak oli tore – kuskile majapidamisse kena portselanist lambike, tossud ja pingviinikaisukas Helenale, ratsakiiver Hannale, Clarksi kingad minule ja heegeldatud pitskleit mu emale.

Veel tegi mu ema hämmastava perekonnaloolise avastuse, sirvides Epp Maria Kokamägi elulooraamatut “Maal”. Epp kirjutab seal oma mälestustest Harglast, kust ta pärit on. Ja kirjutab ka oma vaarisast, ühe käega turbalõikajast Aadust, kes olnud kirjamees Ado Grenzsteini sohilaps. Ado aga on minu vanavanaonu. Et tema (ja ka siis minu) suguselts otsapidi Harglasse ulatub, sellest ei teadnud ma seni midagi.

Lõppkokkuvõtteks täiega mõnusalt veedetud nädal – kohtasin palju tuttavaid-sõpru, sain targemaks, kuulsin uusi fakte, head mussi ja heldisin oma laste peale korduvalt.

folkijad

Helena, tema uus lemmik Pingviin ja Hanna.

Advertisements

Leave a comment »