Kiiks ja kääks

Hea sõbranna kirjutas blogis oma kiiksudest ja hirmudest ning see teema jäi mul ka kuidagi kummitama. Meil kõigil on ju omad veidrused. Mul on neid kahtlemata terve trobikond.

Mulle meeldib autos klassikalist muusikat kuulata. Mul on terve hunnik klassikaplaate pikkadeks teekondadeks. Mõni neist on juba nii ära käiatud, et ei mängi enam hästi. Samavõrd nagu ma jumaldan klassikat ei seedi ma tümpsumist.

Ma ei kannata silmaotsaski hommikuprogramme, kus kaks saatejuhti üritavad kildu rebides üksteist üle trumbata. Eriti nõmedad on ajalehetutvustused, kus saatejuhid kõike ja kõiki mahateevad, justkui kergitaks see nende endi aktsiaid või neid kuidagi targematena näitaks.

Mulle meeldib metsas üksi käia. Praegu, augustis, on metsas nii vaikne ja sellest vaikuses üksiolemisest tekib ümber nagu mingi nähtamatu ja soe turvamüür. Metsas tunnen ennast alati turvaliselt.

Ma ei oska small-talkida ja ma väldin võõrastega jutu alustamist. Eksinuna tee küsimine võõralt on suur katsumus. Veel suurem katsumus kuskil konverentsil võõrastega samas lõunalauas istumine ja tühijutu veeretamine.

Mul on küll triikraud, aga ma ei triigi peaaegu kunagi pesu. Naljakas, et on olemas inimesi, kes triigivad voodilinu. Mul endal praktiliselt puuduvad triikimist vajavad riided.

Ma ei suuda kunagi järgida retsepte. Oi, ma olen seda palju proovinud ja lubanud endale, et teen kõik juhendi järgi. Aga hiljemalt viimasel kolmandikul olen ikkagi asunud improviseerima.

Minu kodus ei eksisteeri olukorda, kus mul oleks kapis “midagi head”. Ilmselgelt olen magusasõltlane ja ka salasööja-õgard, sest ma ei jäta (magusa)söömist enne, kui olen kõik viimseni ära söönud. Jah, pärast on tihti süda paha. Just sellepärast ostan koju magusat harva ja väldin tühja kõhuga poes käimist.

Ma lähen kohe endast välja, kui keegi üritab kontrollida, kas ja kuidas ma töötan. Küsimused ja nõuanded “kas lugu saab varsti valmis”, “kas ikka saad selleks ajaks valmis”, “millal juba tuleb”, “kas sellele ja sellele helistasid”, “kas juba leppisid kohtumise kokku”, “küsi siis ikka seda ja toda” jne ajavad mind täiega närvi. Tunnen ennast siis titena, kelle käest emme uurib, et kas enne õue minemist sai ikka pissil käidud.

Mul on imelik huumor ja mulle meeldib inimesi sellega proovile panna. Mõni solvub selle peale, mõni ei saa lihtsalt midagi aru, aga mõni ka mõistab. Nendest mõistjatest saavad tavaliselt “minu inimesed”.

Ma ei kannata anekdoote. Harva, kui olen mõnd tõeliselt head anekdooti kuulnud. Enamasti ikka labasused, mis pole mitte naljakad, vaid piinlikud.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: