Archive for august, 2016

Trepitegu

IMG_5223

Nädalavahetus möödus, üllatav küll, taas ehitades. Järg oli jõudnud trepi kätte. Kuna ma treppidest midagi ei tea ja pole neid siiani isegi eriti uurinud, siis tegin netis põhjalikku uurimistööd, et kus ja mis. Selgub, et on mingi trepivalem, mille järgi saab arvutada, kas trepp on üldse käidav. Mõõtsin trepiauku nii ja naapidi ning sai selgeks, et teoreetiliselt võttes ei saagi selliste mõõtudega trepist mugav käia.

Trepp sai lihtsake redeli taoline. Aga kui oled enne käinud mööda redelit, siis tundub ütlemata mugav.

Trepiteoks vajalik arsenal oli: 2 5×15 prussi, paar põrandalauda (ülemise korruse põranda jäägid), nurgaplaadid, kruvid, saag, peitel, haamer, akutrell, lood, mõõdulint, elektrihöövel. Kõige keerulisem oli töö juures asja väljamõõtmine ja tappide väljanikerdamine. Kokku võttis trepitegu aega 2 päeva, millest mina, tõsi küll, olin asjaline vaid väljamõõtmise juures. Kogu asja tegi muidugi Ermo ja kokkuvõttes sobib trepp oma praegusele kohale nagu valatud. On tunne nagu ta oleks seal olnud koguaeg. Aitäh tublile ehitusmeistrile!

IMG_5224Trepp enne paikapanemist

IMG_5229Ja saabki käia!

3 kommentaari »

Kiiks ja kääks

Hea sõbranna kirjutas blogis oma kiiksudest ja hirmudest ning see teema jäi mul ka kuidagi kummitama. Meil kõigil on ju omad veidrused. Mul on neid kahtlemata terve trobikond.

Mulle meeldib autos klassikalist muusikat kuulata. Mul on terve hunnik klassikaplaate pikkadeks teekondadeks. Mõni neist on juba nii ära käiatud, et ei mängi enam hästi. Samavõrd nagu ma jumaldan klassikat ei seedi ma tümpsumist.

Ma ei kannata silmaotsaski hommikuprogramme, kus kaks saatejuhti üritavad kildu rebides üksteist üle trumbata. Eriti nõmedad on ajalehetutvustused, kus saatejuhid kõike ja kõiki mahateevad, justkui kergitaks see nende endi aktsiaid või neid kuidagi targematena näitaks.

Mulle meeldib metsas üksi käia. Praegu, augustis, on metsas nii vaikne ja sellest vaikuses üksiolemisest tekib ümber nagu mingi nähtamatu ja soe turvamüür. Metsas tunnen ennast alati turvaliselt.

Ma ei oska small-talkida ja ma väldin võõrastega jutu alustamist. Eksinuna tee küsimine võõralt on suur katsumus. Veel suurem katsumus kuskil konverentsil võõrastega samas lõunalauas istumine ja tühijutu veeretamine.

Mul on küll triikraud, aga ma ei triigi peaaegu kunagi pesu. Naljakas, et on olemas inimesi, kes triigivad voodilinu. Mul endal praktiliselt puuduvad triikimist vajavad riided.

Ma ei suuda kunagi järgida retsepte. Oi, ma olen seda palju proovinud ja lubanud endale, et teen kõik juhendi järgi. Aga hiljemalt viimasel kolmandikul olen ikkagi asunud improviseerima.

Minu kodus ei eksisteeri olukorda, kus mul oleks kapis “midagi head”. Ilmselgelt olen magusasõltlane ja ka salasööja-õgard, sest ma ei jäta (magusa)söömist enne, kui olen kõik viimseni ära söönud. Jah, pärast on tihti süda paha. Just sellepärast ostan koju magusat harva ja väldin tühja kõhuga poes käimist.

Ma lähen kohe endast välja, kui keegi üritab kontrollida, kas ja kuidas ma töötan. Küsimused ja nõuanded “kas lugu saab varsti valmis”, “kas ikka saad selleks ajaks valmis”, “millal juba tuleb”, “kas sellele ja sellele helistasid”, “kas juba leppisid kohtumise kokku”, “küsi siis ikka seda ja toda” jne ajavad mind täiega närvi. Tunnen ennast siis titena, kelle käest emme uurib, et kas enne õue minemist sai ikka pissil käidud.

Mul on imelik huumor ja mulle meeldib inimesi sellega proovile panna. Mõni solvub selle peale, mõni ei saa lihtsalt midagi aru, aga mõni ka mõistab. Nendest mõistjatest saavad tavaliselt “minu inimesed”.

Ma ei kannata anekdoote. Harva, kui olen mõnd tõeliselt head anekdooti kuulnud. Enamasti ikka labasused, mis pole mitte naljakad, vaid piinlikud.

 

Leave a comment »

Rohelisest roosaks

IMG_5111Enne

Igal suvel teen mõne “mööbliprojekti” ka ehk kõbin mõne koleda mööblitüki ilusamaks. Leidsin ühest kohalikust vanakraamipoest asjaliku madala kummuti, mis oli aga silmatorkavalt koledat rohelist värvi. Hanna ütles, et on vaja värvida roosaks, barbiroosaks. Nii saigi.

Liivapaberiga vana värv maha, uus värv peale, üleliigne värv pärast kuivamist liivapaberiga maha ja teine kiht värvi peale. Ongi nagu uus kapp!

IMG_5175

Pärast

 

 

Leave a comment »

(Eel)arvamusi kuulamas

Mõni nädal tagasi toimus Maanteemuuseumis selline tore ettevõtmine nagu Kagu-Eesti (eel)arvamusfestival. Juba selle ettevõtmise nimi on taoline, et ajab suunurgad ülespidi. Et mis eelarvamused ja kelle eelarvamused.

Igatahes. Eelarvamuste kütkes vaevlejaid oli kogunenud üsna ohtralt ja seda hoolimata äärmiselt nutusele septembrikuisele seenevihmailmale. Ilm oli nii külm, et kahetsesin sügavalt kodust väljumist varbavahede ja lühikeste pükstega.

Kuulasin kahte arutluspaneeli – Eestist kui ökoriigist ja Kagu-Eesti tulevikust ehk sellest, et kes ja millal kustutab viimasena tule. Mõlemad teemad lähevad mulle väga korda ja juttu ning mõtlemist jätkust pärastpoole veel tükiks ajaks.

Sõbrannaga arutasime seda va ökovärki ja jõudsime järeldusele, et eks me mingil määral kapiökod oleme. No ei käi ma Tallinna elades iga päev Biomarketis, aga mingi hinna eest ei taha loobuda võimalusest siin maal kodus ise salati- ja juurekraami kasvatada või metsaande koguda. Just ükspäev mõtisklesin hommikusöögilauas sellel teemal, et miks küll inimesed suhtuvad ökosse kui moevoolu või tõusiklikku ettevõtmisesse. Tegelikult on ju tegemist kõige tavalisema normaalsusega. Tol hommikul oli meil laual naabertalu ilmselgelt väga mahedast munadest omlett, Lõunapiima toorpiim (mu laste absoluutne lemmik!), praetud isekasvatatud suvikõrvitsaviilud, kurk oma kasvuhoonest, salatikraam oma peenralt. Tavapoest pärines leib, või ja kohv. Ma ei leia, et tegemist oleks pingutatult või tõusiklikult elatu maheeluga. Sugugi mitte – just nii on väga lihtne, tervislik ja odav.

Kui natukenegi mõelda oma eksistentsile ja tervisele, siis ongi väga lihtne elada mahedalt. Me pole kohustatud ostma  jama, sest olgem ausad – suurem osa poes müüdavast toidukraamist on mittevajalik ning lähemal uurimisel lausa kahjulik süüa. Miks peaks keegi ostma oma lapsele (ja endale) kirevaid kirevaid hommikuhelbeid, mis pole muud kui meeletu suhkrupomm? Miks peaks muidu normaalne inimene ostma endale leiva peale määrimiseks mõnd ramalist ja sinna otsa virutama viilaka täite-, sidus- ja lisaainetest kubiseva vorstiviilaka? Juba sellisest jurast loobumine on samm tervislikuma toidulaua poole ning ei ole isegi vaja uhket mahesilti külge riputada.

Ma poleks vist seda postitust kirjutanud, kui poleks täna olnud eriti vastikut kogemust nn tavatoiduga. Jah, hakkliha on kirjade järgi jama, aga siiski – olgem ausad, temast saab teha väga lihtsalt palju erinevaid toite. Sellepärast ma teda ikkagi vahest ostan. Aga Rakvere Lihakombinaadi hakklihaga on tänasest küll lõpp, sest pärast sellest kastme valmistamist olin sunnitud pool päeva elamist tuulutama, kuna toad haisesid lihtsalt millegi väga kohutava järele. Ei, liha polnud halvaks läinud, vaid see lihtsalt haiseski ropult ja rõvedalt millegi järgi, millel polnud midagi ühist normaalse liha lõhnaga. Võib-olla nad söödavad neid loomi tõepoolest mingi essuga ja sellepärast haiseb ka liha. Rohkem ei osta ma seda enam kunagi.

 

 

 

 

 

 

6 kommentaari »

Folgi-eri

folk2016

Nii umbes jõulude ajal uurisid Hanna ja Helena, et kas mul on Viljandi folgi pass juba ostetud. Muidugi mul oli. Seega asuti folginädalat ootama. See on nimelt H-de (ja minu ka) üks suvine suursündmus, traditsioon juba.

Seekordne nädalalõpp oli tiba teistsugune kui varasematelt folkidel. Ega ma just paljudele kontserditele ei jõudnud ja neile, kuhu sattusin – siis no ei tekkinud väga wow-efekti. Mumeelest oli liiga palju kaske-kaske bände, mulle aga taoline jorutamine-ilulemine väga ei istu. Tõsiselt hea oli Vene nelik Folkbeat. Nemad said ikka rahva täiega käima, mitte ei olnud mingi uina-muina.

Ühte praegust väga kuuma bändi kuulates tabasin end aga mõttelt, et kuulge – olen ma jazzkaarel v folgil? Et no laulda te jah oskate, toredasti mitmehäälselt ja puha, aga no kas peavad KÕIK laulud olema täpselt sama harmooniaga?

Selle-eest aga üllatusin täiega spontaansete esinejate peale. Üks poiss – silma järgi äkki 12-aastane – tõmbas lõõtsa ja üürgas aida ees laulda nagu vana mees. Rahvas filmis, ahhetas, ohhetas, plaksutas – tekkis täielik kontsert. Ja selliseid oli veel palju.

Või siis selline bänd nagu Landstreichmusik Šveitsist. Ma nende kontserdi magasin maha, aga nad andsid aida ees lisakontserdi. No täielik vaatamis- ja kuulamisväärsus on see grupp! Naisviiuldaja on nagu Hyacinth Bucket` õde (mäletate, see vana beib) koopia. Aga kus kurivaim joodeldab, apuaa…..

helena

Helena mängib Pärimusmuusika aida ees.

Mu enda Helena lõi mind pahviks. Nimelt teatas ta folgile asju pakkides, et tingimata on vaja kaasa võtta viiul, sest ta kavatseb esineda. Nii oligi – reedel, kui rahvast hakkas rohkem kogunema, võttiski pilli välja ja andis väikse kontserdi. Viiulikasti kogunes sente ja pärast esimest omateenitud rahaga ostetud jäätist mängis jälle. Nii ka järgmisel päeval. Käis ja kuulas ka teisi omasuguseid ja pani neile raha. Sai vist ka kõvasti indu juurde pilli edasi õppida.

Alles hiljuti rõõmustasin, et Eestisse tuleb jälle esinema Hang Massive. Esimest korda kohtasin seda imelist pilli nüüd ka folgil, kui Rohelisel laval Johannes Ahun ja Annika Mändmaa üles astusid.

Veel kolasime igasugustest õpitubades. Olin kuulnud legende Piret Pääri muinasjututubadest ja nii ongi – imeline jutuvestja! Hanna ja Helena olid tihedad käijad Waldorfkooli laulu-mängutubades, lisaks veetsid nad tunde endale nukke meisterdades. Käisin ka Peep Tobrelutsu loodusretkel ja tean nüüd nii mõndagi Viljandi allikatest ja salakäikudest.

kleit

Heegeldatud kleit istub mu ema seljas nagu valatult!

Alati kohustuslik on folgi ajal ka ümberkaudsed kaltsukad ja kirbuturg läbi uurida. Saak oli tore – kuskile majapidamisse kena portselanist lambike, tossud ja pingviinikaisukas Helenale, ratsakiiver Hannale, Clarksi kingad minule ja heegeldatud pitskleit mu emale.

Veel tegi mu ema hämmastava perekonnaloolise avastuse, sirvides Epp Maria Kokamägi elulooraamatut “Maal”. Epp kirjutab seal oma mälestustest Harglast, kust ta pärit on. Ja kirjutab ka oma vaarisast, ühe käega turbalõikajast Aadust, kes olnud kirjamees Ado Grenzsteini sohilaps. Ado aga on minu vanavanaonu. Et tema (ja ka siis minu) suguselts otsapidi Harglasse ulatub, sellest ei teadnud ma seni midagi.

Lõppkokkuvõtteks täiega mõnusalt veedetud nädal – kohtasin palju tuttavaid-sõpru, sain targemaks, kuulsin uusi fakte, head mussi ja heldisin oma laste peale korduvalt.

folkijad

Helena, tema uus lemmik Pingviin ja Hanna.

Leave a comment »