Archive for august, 2016

(Eel)arvamusi kuulamas

Mõni nädal tagasi toimus Maanteemuuseumis selline tore ettevõtmine nagu Kagu-Eesti (eel)arvamusfestival. Juba selle ettevõtmise nimi on taoline, et ajab suunurgad ülespidi. Et mis eelarvamused ja kelle eelarvamused.

Igatahes. Eelarvamuste kütkes vaevlejaid oli kogunenud üsna ohtralt ja seda hoolimata äärmiselt nutusele septembrikuisele seenevihmailmale. Ilm oli nii külm, et kahetsesin sügavalt kodust väljumist varbavahede ja lühikeste pükstega.

Kuulasin kahte arutluspaneeli – Eestist kui ökoriigist ja Kagu-Eesti tulevikust ehk sellest, et kes ja millal kustutab viimasena tule. Mõlemad teemad lähevad mulle väga korda ja juttu ning mõtlemist jätkust pärastpoole veel tükiks ajaks.

Sõbrannaga arutasime seda va ökovärki ja jõudsime järeldusele, et eks me mingil määral kapiökod oleme. No ei käi ma Tallinna elades iga päev Biomarketis, aga mingi hinna eest ei taha loobuda võimalusest siin maal kodus ise salati- ja juurekraami kasvatada või metsaande koguda. Just ükspäev mõtisklesin hommikusöögilauas sellel teemal, et miks küll inimesed suhtuvad ökosse kui moevoolu või tõusiklikku ettevõtmisesse. Tegelikult on ju tegemist kõige tavalisema normaalsusega. Tol hommikul oli meil laual naabertalu ilmselgelt väga mahedast munadest omlett, Lõunapiima toorpiim (mu laste absoluutne lemmik!), praetud isekasvatatud suvikõrvitsaviilud, kurk oma kasvuhoonest, salatikraam oma peenralt. Tavapoest pärines leib, või ja kohv. Ma ei leia, et tegemist oleks pingutatult või tõusiklikult elatu maheeluga. Sugugi mitte – just nii on väga lihtne, tervislik ja odav.

Kui natukenegi mõelda oma eksistentsile ja tervisele, siis ongi väga lihtne elada mahedalt. Me pole kohustatud ostma  jama, sest olgem ausad – suurem osa poes müüdavast toidukraamist on mittevajalik ning lähemal uurimisel lausa kahjulik süüa. Miks peaks keegi ostma oma lapsele (ja endale) kirevaid kirevaid hommikuhelbeid, mis pole muud kui meeletu suhkrupomm? Miks peaks muidu normaalne inimene ostma endale leiva peale määrimiseks mõnd ramalist ja sinna otsa virutama viilaka täite-, sidus- ja lisaainetest kubiseva vorstiviilaka? Juba sellisest jurast loobumine on samm tervislikuma toidulaua poole ning ei ole isegi vaja uhket mahesilti külge riputada.

Ma poleks vist seda postitust kirjutanud, kui poleks täna olnud eriti vastikut kogemust nn tavatoiduga. Jah, hakkliha on kirjade järgi jama, aga siiski – olgem ausad, temast saab teha väga lihtsalt palju erinevaid toite. Sellepärast ma teda ikkagi vahest ostan. Aga Rakvere Lihakombinaadi hakklihaga on tänasest küll lõpp, sest pärast sellest kastme valmistamist olin sunnitud pool päeva elamist tuulutama, kuna toad haisesid lihtsalt millegi väga kohutava järele. Ei, liha polnud halvaks läinud, vaid see lihtsalt haiseski ropult ja rõvedalt millegi järgi, millel polnud midagi ühist normaalse liha lõhnaga. Võib-olla nad söödavad neid loomi tõepoolest mingi essuga ja sellepärast haiseb ka liha. Rohkem ei osta ma seda enam kunagi.

 

 

 

 

 

 

6 kommentaari »

Folgi-eri

folk2016

Nii umbes jõulude ajal uurisid Hanna ja Helena, et kas mul on Viljandi folgi pass juba ostetud. Muidugi mul oli. Seega asuti folginädalat ootama. See on nimelt H-de (ja minu ka) üks suvine suursündmus, traditsioon juba.

Seekordne nädalalõpp oli tiba teistsugune kui varasematelt folkidel. Ega ma just paljudele kontserditele ei jõudnud ja neile, kuhu sattusin – siis no ei tekkinud väga wow-efekti. Mumeelest oli liiga palju kaske-kaske bände, mulle aga taoline jorutamine-ilulemine väga ei istu. Tõsiselt hea oli Vene nelik Folkbeat. Nemad said ikka rahva täiega käima, mitte ei olnud mingi uina-muina.

Ühte praegust väga kuuma bändi kuulates tabasin end aga mõttelt, et kuulge – olen ma jazzkaarel v folgil? Et no laulda te jah oskate, toredasti mitmehäälselt ja puha, aga no kas peavad KÕIK laulud olema täpselt sama harmooniaga?

Selle-eest aga üllatusin täiega spontaansete esinejate peale. Üks poiss – silma järgi äkki 12-aastane – tõmbas lõõtsa ja üürgas aida ees laulda nagu vana mees. Rahvas filmis, ahhetas, ohhetas, plaksutas – tekkis täielik kontsert. Ja selliseid oli veel palju.

Või siis selline bänd nagu Landstreichmusik Šveitsist. Ma nende kontserdi magasin maha, aga nad andsid aida ees lisakontserdi. No täielik vaatamis- ja kuulamisväärsus on see grupp! Naisviiuldaja on nagu Hyacinth Bucket` õde (mäletate, see vana beib) koopia. Aga kus kurivaim joodeldab, apuaa…..

helena

Helena mängib Pärimusmuusika aida ees.

Mu enda Helena lõi mind pahviks. Nimelt teatas ta folgile asju pakkides, et tingimata on vaja kaasa võtta viiul, sest ta kavatseb esineda. Nii oligi – reedel, kui rahvast hakkas rohkem kogunema, võttiski pilli välja ja andis väikse kontserdi. Viiulikasti kogunes sente ja pärast esimest omateenitud rahaga ostetud jäätist mängis jälle. Nii ka järgmisel päeval. Käis ja kuulas ka teisi omasuguseid ja pani neile raha. Sai vist ka kõvasti indu juurde pilli edasi õppida.

Alles hiljuti rõõmustasin, et Eestisse tuleb jälle esinema Hang Massive. Esimest korda kohtasin seda imelist pilli nüüd ka folgil, kui Rohelisel laval Johannes Ahun ja Annika Mändmaa üles astusid.

Veel kolasime igasugustest õpitubades. Olin kuulnud legende Piret Pääri muinasjututubadest ja nii ongi – imeline jutuvestja! Hanna ja Helena olid tihedad käijad Waldorfkooli laulu-mängutubades, lisaks veetsid nad tunde endale nukke meisterdades. Käisin ka Peep Tobrelutsu loodusretkel ja tean nüüd nii mõndagi Viljandi allikatest ja salakäikudest.

kleit

Heegeldatud kleit istub mu ema seljas nagu valatult!

Alati kohustuslik on folgi ajal ka ümberkaudsed kaltsukad ja kirbuturg läbi uurida. Saak oli tore – kuskile majapidamisse kena portselanist lambike, tossud ja pingviinikaisukas Helenale, ratsakiiver Hannale, Clarksi kingad minule ja heegeldatud pitskleit mu emale.

Veel tegi mu ema hämmastava perekonnaloolise avastuse, sirvides Epp Maria Kokamägi elulooraamatut “Maal”. Epp kirjutab seal oma mälestustest Harglast, kust ta pärit on. Ja kirjutab ka oma vaarisast, ühe käega turbalõikajast Aadust, kes olnud kirjamees Ado Grenzsteini sohilaps. Ado aga on minu vanavanaonu. Et tema (ja ka siis minu) suguselts otsapidi Harglasse ulatub, sellest ei teadnud ma seni midagi.

Lõppkokkuvõtteks täiega mõnusalt veedetud nädal – kohtasin palju tuttavaid-sõpru, sain targemaks, kuulsin uusi fakte, head mussi ja heldisin oma laste peale korduvalt.

folkijad

Helena, tema uus lemmik Pingviin ja Hanna.

Leave a comment »