Archive for september 2, 2016

Tööjuubel ehk kirjutan, järelikult elan

Oli 2. september 1996, kui asusin tööle Äripäeva reporterina. Ei osanud ma siis muidugi arvata, et tegemist on elu muutva otsusega ja et ma 20 aastat hiljem ikka veel oma tööst täiesti vaimustuses olen.

20 aastaga on palju muutunud see, kuidas üks lugu lugejateni jõuab. Jah, see on muidugi sama, et endiselt külvan ma päevast-päeva inimesi küsimustega üle, panen räägitu kirja ja võlun sellest välja stoori, kuid kõik tehnilised pisiasjad sealjuures on muutunud. Telefonid salvestavad ja teevad pilti. Liiguvad e-kirjad ja sõnumid, mitte faksid küsimustega. Inimesed on kättesaadavamad, suuresti tänu sotsiaalmeediale. On google ja internet iga kännu otsas. Loo kirjutamiseks pole vaja minna toimetusse. Ei pea istuma tunde nt äriregistris, vaid kogu materjal on paari hiirekliki kaugusel. Võrratult vähem aega läheb ajakirjanikul igapäevase olmeteema “kuidas ma saan kätte selle-ja-selle-inimese” peale.

20 aastat tagasi olin ma laps. Mu ainukesed kokkupuuted kirjutamiseg piirdusid koolikirjanditega, mis, tõsi küll, olid alati viied ja tulid kui varrukast. Olin tagasihoidlik, häbelik ja arg. Toimetuses treeniti mind treeniti nahaalseks. Sõim pidi mööda külgi maha voolama, vigu ei tohtinud südamesse võtta, inimlikkus ei olnud vähemalt majandusajakirjanikule kuskilt oluline omadus. Bilansilugemine aga küll.

Mingil hetkel tundsin, et nii ma enam ei suuda. Niimoodi tuima panna. Õnneks algaski siis vabakutselisena nö uue karjääri ehitamine. See osutus äärmiselt toredaks ja inspireerivaks. See on mind viinud selliste teemadeni, millest ma tõepoolest poleks iial unistadagi võinud. Ma olen tulnud intervjuult ja nutnud, sest lugu, mis mulle just usaldati, oli üdini isiklik. Ja sellega tuleb nii õrnalt ringi käia. Lihtne on juhinduda põhimõttest “kõigile võrdselt pasunasse”, hoopis keerulisem aga see, kuidas käsitleda inimesi ja nende lugusid inimlikult, mingi puutega. See on oluliselt põnevam, kui tuimalt pasunasse anda ja järgmisel päeval mitte telefonile vastata (sest torust kostab vaid sõimu).

Nüüd ma olen 20 aastat seda tööd teinud ja kuigi vahepeal olen ka tundnud, et nüüd kohe-kohe põlen läbi, siis vist olen õppinud sellest ikkagi hoidumast. Lihtsalt kui sa teed tööd, mis sind iga päev õnnelikuks teeb, siis ma vist ikka ei põle läbi.

Ma kirjutan praegu rohkem kui kunagi varem, aga sellega on päris kindlasti nii, et mida rohkem kirjutada, seda paremini see välja tuleb. Minul tuleb kirjutamine umbes sama vabalt ja pingutuseta nagu hingamine. Igal teemal. Kirjutan iga päev kas mõne loo, siin seda blogi või mõtteid-ideid-plaane sahtlisse. Absoluutselt iga teema on võimalik mõelda endale huvitavaks. Ja kui endal on huvitav, siis on lugejal ka hea lugeda. Ma ei suuda enam ammu meenutada korda, kus pidin mõne loo tõeliselt vaevaliselt pastakast välja imema. Need korrad jäid ehk aastate taha.

Ma ei hakka siin postituses kirjutama ajakirjanikutöö tõrvatilkadest, sest kuigi neid on, ei suuda need vähemalt minu jaoks rikkuda selle elu võlu.

 

 

Leave a comment »