Kooliminemine on muutnud Hsid märgatavalt iseseisvamaks. Nendega oli tegelikult juba enne kooli mul kokkulepe, et nüüd koolilastena hakkavad ise käima oma ringides ja trennides ning mina enam autojuhti-saatjat ei mängi. Nii see on ka läinud.
Mõlemad sõidavad ise ühistranspordiga trenni ja sama teed pidi tagasi. Eriti tubli sõitja on Helena, kellel nii tsirkusering kui ka viiulitund toimub Nõmmel. Aga mitte samas kohas. Siiani ei ole ta eksinud, vaid on ilusti saanud toime koguni kolme bussiga liiklemisega. Ta on nii hoolikas ja korralik, et tema pärast ma väga ei muretse. Või noh…mul pole kahtlustki, et ta hakkama ei saaks.
Hanna, minu tuulepea, suutis täna natuke ekselda. Tal vaja sõita trammiga Hobujaama peatusesse ja pärast sealt tagasi. Aga jooksis trennist tulles trammile ja ei vaadanudki, et kogemata istus hoopis Kopli trammi. Oli siiski üsna varsti märganud, et ümbrus on võõras ja tegi nii nagu ma olen õpetanud – tule maha ja sõida tagasi. Tuligi Paksu Margareeta juures maha. Mind ta kätte ei saanud, et nõu küsida, sest ma olin trennis, aga oli siis ühe trammiootaja käest abi küsinud, et millega ta peab tagasi sõitma. Äärmiselt mõistlik. Tuligi tagasi Hobujaama ja istus õige trammi peale ning oli varsti kodus.
Ise ta polnudki väga ehmatanud ja kui ma talle rääkisin, kuidas mina ka olen vale trammi peale sealsamas istunud (kuna ma endiselt pole suutnud ära õppida Tallinna NELJA trammiliini, kuid see-eest tean peast kõiki bussiliine), siis me ainult naersime.
Ahunapalu maasektori veebikodu 
Pikajuukseline Ema said,
oktoober 9, 2016 @ 6:41 p.l.
Nii tore, et kõik läks hästi 🙂