Archive for oktoober 18, 2016

Küll on hea!

Viimasel ajal olen palju õhanud, et oh kui hästi on. Äikesetorm, mis paar kuud tagasi mu elust üle käis, lõi õhu nii puhtaks ja klaariks, et ma näen kõike täiesti teise pilguga.

Olen selle aja jooksul mõelnud teemale alkohol ja (liig)joomine. Alkohol ja alkoholijoove on meie ühiskonnas nii tavaline asi, et paljud ei kujuta nt vaba aega teisiti ettegi. Et kui juba ollakse koos sõpradega, siis ühendavaks lüliks on tingimata alkoholitarbimine. Klassi kokkutulek on tegelikult kolmepäevane jooming. Maja seina värvimine on tegelikult õlle tinistamine. Auto remontimine otse loomulikult, sest kurk ju kuivab ja raske on ja naine muudkui möliseb. Firma suvepäevad on eelkõige võimalus tasuta ja piiramatult alkoholi tarbida. Samuti jõulupidu ja üldse kõik seltskondlikud olemised. Ja loomulikult saab napsu võttes suurepäraselt igavust peletada, sest mis sa muud ikka oma ajaga siis peale hakkad. Kui sa ei joo, oled pidur, haige, rase või lihtsalt üks mõttetu karsklane.

On täiesti normaalne, et tuttavaks saadakse purjuspäi. Suvel sain teada, et ka lahku on võimalik minna purjuspäi. Aga suhet hoida, arendada ja kasvatada kahjuks purjuspäi pole võimalik. Sest see on peenhäälestus, teadus, mis vajab selgeid meeli. Alkohol hävitab ja pisendab kõike head.

Siit võib mõni nüüd arvata, et ma olen täiskarsklaseks hakanud. Ei sugugi ja pole ka plaanis. Aga nii on küll, et alkoholiprobleemi lähedalt nägemine ja tuumani tundmaõppimine on vähendanud minu isu siidri, veini ja mistahes muu kangema kraami suhtes oluliselt. Kui ma varem tarbisin alkoholi vähe, siis nüüd tuleb seda veel vähem ette. Ma lihtsalt olen näinud, mida teeb joomine muidu normaalse inimesega ja see võtab igasuguse napsuisu ära.

Selles mõttes on mul vedanud, et kuni siiani ma ei teadnud tegelikult, kuidas näeb välja üks alkoholiprobleem. Meie peres pole kellelgi sellist asja olnud. Keegi ei kuku meie sünnipäevadel laua alla ning keegi ei suuda juua end pildituks. Keegi ei muutu tülinorivaks ega bravuuritsevaks. Kõik saavad aru, kui on aeg napsutamine lõpetada.

Jah, me kõik oleme näinud tänaval kakerdavat joodikut, aga milline on tema elu, seda tegelikult ei tea. Ma olen aru saanud, et see on lakkamatu võitlus selle nimel, et saaks oma mugavustsooni pudeliga. Ta mõtleb ka kainetel hetkedel sellele, kuidas saaks oma pudeli juurde. Ta loeb tunde selleni ning hoidku jumal, kui peaks mingil põhjusel püsima kaine – see ajab närvi, tigedaks ja tujukaks. Sõltlase kogu elu – iga pisimgi tahk tema elus on mõjutatud soovist juua. Paraku kannatavad sellepärast kõik lähedased. Lubadused murtakse, mingeid plaane teha ei saa, seltskonnas on piinlik ja häbi, tüli tõuseb tühjast, ööd on alkohaisused, hommikud uimased, meeled tuhmid, midagi ei mäleta. Rääkimata finantsprobleemidest, sest joomine kirgliku hobina ei ole mitte odav lõbu ning selle käigus juhtub igasuguseid ootamatusi. Kõik kokku on see selline elu, mille juurest peab tuhatnelja põgenema. Tagasivaatamata.

 

 

 

Advertisements

Leave a comment »