Ajarännak ehk TMKK 55 juubeliüritus

tmkk55

Pärast õnnestunud esinemist – Age Juurikas, Risto Joost ja ERSO.

Käisin ajarännakul ehk koolikokkutulekul. Pole sellisel üritusel kunagi käinud, aga õnneks mu kallis pinginaaber meelitas mind kaasa.

Oiappi! Juba juubelikontsert oli superluks. Saal puupüsti täis, laval parimad TMKK kasvandikud. Kõiki kutsuti kordi ja kordi lavale tagasi, braavohüüded ja jalgade tunnustav müdin.

Minul elustusid muidugi kohe mälestused koolikontserditest, kus me pidime käima kohustuslikus korras. Muidugi sai seal ka nalja. Tavaline oli, et kõige vingema aplausi pälvis mõni viimase klassi poiss, kelle ülesanne oli klaverikaant tõsta. No polnud kade ka, kummardas ka ikka saalile viisakalt.

Edasi tervitasime kõiki, keda vähegi ära suutsime tunda. Paljud õpetajad olid väga vanaks jäänud, meenutamisega oli raskusi – ei tulnud minul nimed meelde, ammugi mäletas keegi mind. Olin koolis ju täiesti hall hiir ja mööda seinaääri käija. Sellised ei jää lihtsalt meelde. Aga ikkagi – kekaõps, solfiõps, koorilauluõps, esimene klaveriõps jne jne.

Kui palju mälestusi! Kuidas ma vaevlesin koorilaulus II häälega, kuidas ma diktaati kirjutada ei osanud, kuidas ma olin suur sõber kehalise õpetajaga (millegipärast), kuidas ma eelkoolis klaveri alla põgenesin selle asemel, et noote tudeerida jne. Kahjuks polnud kohal ühtegi eesti keele õpetajat, et oleks saanud nostalgitseda, kuidas ma tunnist poppi panin ja saabusin vaid kontrolltööks v kirjandi kirjutamiseks. Alati viied.

evelyniga

Minu kallis pinginaaber Evelyn, kellega olime lahutamatud kogu kooliaja. Muuhulgas lõhkusin ma iga nädal ära tema viiuli. See lugu on juba nii kuulus, et seda teab isegi järgmine põlvkond.

Ma olen aegade jooksul palju mõelnud muusikakeskkoolis õppimise peale. Muusikut minust ju ei (õnneks) saanud, sest polnud mul annet ja pilli harjutasin hädapäraselt. Aga palju muud ma sain ikkagi ja neid oskusi-omadusi kasutan ma edukalt iga päev.

Õppisin töökust ja visadust. Iga päev ma ikkagi harjutama pidin, sest muidu oleks ju päris karauul lahti olnud. See on üsna nüri töö, aga see õpetab järjekindlust ja sihipärasust. Omadust, mida hinnatakse absoluutselt igal elualal ja igas töös.

Pilli õppimine teeb inimesest keskendumise maailmameistri. Muusikuid võib ju pidada boheemlasteks ja nad tihti ongi, aga keskenduda oskavad nad kõik. Ei ole võimalik mängida, kui sa ei ole mõtetega selle asja juures. Sedagi oskust läheb vaja kõikjal. Ka tekstiloomine on eelkõige keskendumine teemale ja enese mobiliseerimine.

Õppisin tundma muusikat. See teekond oli ülimalt põnev, sest eks meil olid ka parimad õpetajad. Heliloojate elulugusid oli väga põnev uurida ja ma oleksin palju vaesem, kui ei tunneks seda valdkonda. Ja mul on mida oma lastele rääkida ja millega nende kõrvu “piinata”.

Õppisin muusikat kuulama. Kaua aastaid ei kuulanud ma üldse klassikat, aga viimasel ajal järjest rohkem. Tegelikult ei möödu päevagi, kui ei kuulaks. Ja kui hea on kuulata, kui taipad märgata harmooniat, saad aru struktuurist. Kõik on selge, loogiline.  Kooliajal vihkasin Bachi, mida pidi koguaeg mängima ja mis käis ikka täiesti ajudele. Praegu jumaldan.

Vaeva oli palju, aga mida aasta edasi, seda enam naudin selle vilju.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: