Archive for oktoober, 2016

Ülevaade Tallinna kingakaubandusest

Olen viimase nädala jooksul saanud ette pildi sellest, mis toimub Tallinna kingakaubanduses. Selle võib kokku võtta väga lühidalt:

 Kõik poed müüvad identselt sarnast toodet ning ei erine üksteisest mittemillegi poolest. Palju musti kingi. Ainult musta värvi saapad.

Mõni “kingaasjatundja” võib nüüd hakata juukseid katkuma, et kuidas ma nii ütlen ja et on ju ometi suur vahe, kas saapa peale on kirjutatud Ecco, Geox, Clarks või midagi muud. Teate, ei ole vahet. Ma nagunii ei käi neis poodides, mis müüvad vakstust jalanõusid, kuid just kvaliteetjalanõude osas ei ole ka mingit vahet. Kõik müüvad ühesugust kaupa ja mind tõesti ei huvita, milline sõna saapa peale kirjutatud on.

Igatahes. Minu otsingud leida nr 33 tütarlapse talvesaapaid on lõppenud nulliringiga. Ainukesed selles mõõdus saapad, mis mulle ja kandjale ka meeldisid, osutusid juba poes katkisteks. No ma ei osta ometi katkise voodriga saapaid, eks:)

Vahva kogemus oli Rademari poes. Neil sobilik saabas müügil. Küsin numbrit, müüja vaatab süsteemist, et jaa…seda numbrit saabast pole mitte üheski poes müügil, küll aga on laos palju selle numbriga saapaid. Küsin, et millal siis poodi jõuavad – õues vaid 2 kraadi sooja ja võiks ju ometi talvesaapad müüki panna? Laiutab seepeale käsi ja ei oska midagi öelda. Aitäh abi eest!

Jah, ma tean, et vastutustundlik lapsevanem ostab talveriided kokku juba juulikuus hoolimata sellest, et neid veel müügilgi pole. Siiski pole ma lootust kaotanud ja eks kuidagi ikka saab, kui kuidagi ei saa.

Advertisements

3 kommentaari »

Üle saja aasta üks kudupostitus ehk lugu kampsunist

img_5423

Palju-palju palmikuid…

Ma olen viimased kuu aega aina palmikuid keerutanud. Paremale, vasakule, suuri ja väikesi. Keerutamise tulemusel valmis üks kampsun, mida (võib-olla) hakkan isegi kandma. Olen nimelt elu jooksul kudunud palju kampsuneid, aga päris hulk neid on valmides lihtsalt seisma jäänud, sest neil on midagi viga. Või on siis minul midagi viga, et kampsun ei klapi mõõtudelt, ei istu normaalselt või on lihtsalt …..kuidagi kole, takune ja näeb välja nagu algaja kootud.

Samas ma mäletan väga hästi oma esimest kampsunit. Selle kudusin 18-aastaselt täht-tähelt ajakirja Suuri Käsityökerho järgi. Tuli väga ilus ja kandsin seda mitu aastat tihti.

Kolm aastat tagasi käisin tegemas üht lugu Karula lambakasvatajatest, kelle lammastelt saab imemõnusat meriinovilla. Muidugi ma tulin sealt ära suure kotitäie lõngaga. Aga just siis käis mul kudumishoog täiesti alla ja lõng jäi lihtsalt seisma. Või noh…ma kudusin tegelikult kohe sellest ühe kampsuni, aga no ma ei tea miks, aga sellest tuli välja suur telk ja mitte normaalne kampsun. Ma arvan, et ta ei istu isegi minust 30 kg raskema inimese seljas hästi. Ta ootab praegu üles harutamist.

Lõnga aga oli veel ja eks ta ikka aeg-ajalt kripeldas. Et tulevad viimati koid sisse või midagi. Sundisin ennast vahepeal lastele karupükste sellest kuduma, aga kui ei ole inspiratsiooni, siis midagi ei edene. Suutsin läbi häda valmis teha ühe sääre neljast ja harutasin töö üles.

Mõned nädalad mul aga prahvatas – mul on vaja kampsunit! Sellist suurt, mis lausa vangistab su pilgu. Asusin internetis tuhnima, et leida võimalikult keeruline muster. Olen küll muidu lihtsuse poolt, aga seekord tahtsin midagi sellist, mille tegemine oleks ka vaimne pingutus ja peaks keskenduma, mitte lihtsalt muuhulgas rööpräheldes valmis tegema.

_mg_8278

See kampsun on mõnusalt väheste õmblustega. Puuduvad küljeõmblused, kuna kogu kampsun on kootud ühes tükis. Õmblused on vaid õlgadel. Ka varrukad on ühes tükis ja kootud hoopiski sukavarrastega. Ma polegi varem niimoodi ühes tükis varrukaid kudunud, aga miks mitte – mida vähem õmblusi, seda vähem piina pärast eseme viimistlemisel. Loomulikult on kampsun ülisoe.

Jaki muster ja õpetus on siit. Muidu tore õpetus, aga paar kohta olid kirja pandud nii segaselt, et mina, kes ma ennast pean kogenud kudujaks, lihtsalt ei saanud neist aru. Ühe koha lahendasingi pilti uurides, sest õpetuse järgi polnud võimalik taibata, mida nende kirjapandud sõnadega mõeldud oli. Leidsin ka paar põhimõttelist viga sellest juhendist. Üks neist kindlasti selline, et kui inimene pole varem kampsunit kudunud, siis selle taha ta “kinni” jääda võibki. Üldse on taolised kirjapandud juhendid kohutavalt rasked jälgida, sest järg läheb väga kergesti käest ära ja nõnda tulevad lihtsalt vead sisse.

Üldiselt aga kõik klappis. Isegi mõõdud. Tegin M mõõdus ja tuli vastavalt juhendile. Aega võttis kampsuni kudumine umbes kuu, aga ega ma koguaeg ka vardad käes ei istunud.

Nüüd paistab, et kudumismaania on tagasi. Hulgun jälle igal vabal hetkel Pinterestis ja vahin vesise suuga mustreid. Tahaks teha midagi kohe eriti keerulist.

_mg_8418

Pildid tegi Julia-Maria Linna.

2 kommentaari »

Hang, kuid mitte hangover

hangmassive

Käisin hiljuti sellise duo nagu Hang Massive kontserdil. Ei, pohmakaga pole siin midagi pistmist, kuigi google seda hangi googeldades lahkesti välja pakub. Hang on hoopis üks väga kummalise välimuse ja kõlaga pill.

Asi meenutab kahte kokkupandud pesukaussi v ufogrilli, kuid teeb täiesti ebamaist häält. Ilma liialdamata, ma pool kontserti juurdlesin, et kuidas ikkagi see hääl – kas saab ka heliredelit mängida, kas on mingi helistik või mis värk üldse on?

Lisaks super muusikaelamusele oli kohutavalt tore see, kuidas need kutid inimestega suhtlesid. Tavaliselt hüüavad staarikesed mingeid tobedaid klišeesid stiilis “küll te olete toredad” ja “ailaavestonia” ning kaovad nii ruttu kui võimalik rahva käeulatusest, siis nemad vastasid vaheajal täiesti informaarselt huviliste küsimustele ja paistsid seda küsimuste-vastuste vooru väga nautivat. Eks küsimused olidki samad, mis mul – et mis värk selle pilliga ikkagi on?

Selgub, et tehakse neid siin-seal (ja isegi Eestis), aga algupärane variant on pärit Šveitsist. Laval oli neid mitmes suuruses ja vahe on heli kumeduses ning tämbris. Nootide arvust ka – need sõltuvad sellest, kui mitu nö mõlki neil kaussidel sees on. Pill on ilusas d-minooris ja ilma võimenduseta tegelikult väga vaikne. Nii vaikne, et võtab automaatselt kuulajad vaikseks.

 

hang

 

Ah, kuulake ise, see on nii äge!

Leave a comment »

Seiklused linnadžunglis

Kooliminemine on muutnud Hsid märgatavalt iseseisvamaks. Nendega oli tegelikult juba enne kooli mul kokkulepe, et nüüd koolilastena hakkavad ise käima oma ringides ja trennides ning mina enam autojuhti-saatjat ei mängi. Nii see on ka läinud.

Mõlemad sõidavad ise ühistranspordiga trenni ja sama teed pidi tagasi. Eriti tubli sõitja on Helena, kellel nii tsirkusering kui ka viiulitund toimub Nõmmel. Aga mitte samas kohas. Siiani ei ole ta eksinud, vaid on ilusti saanud toime koguni kolme bussiga liiklemisega. Ta on nii hoolikas ja korralik, et tema pärast ma väga ei muretse. Või noh…mul pole kahtlustki, et ta hakkama ei saaks.

Hanna, minu tuulepea, suutis täna natuke ekselda. Tal vaja sõita trammiga Hobujaama peatusesse ja pärast sealt tagasi. Aga jooksis trennist tulles trammile ja ei vaadanudki, et kogemata istus hoopis Kopli trammi. Oli siiski üsna varsti märganud, et ümbrus on võõras ja tegi nii nagu ma olen õpetanud – tule maha ja sõida tagasi. Tuligi Paksu Margareeta juures maha. Mind ta kätte ei saanud, et nõu küsida, sest ma olin trennis, aga oli siis ühe trammiootaja käest abi küsinud, et millega ta peab tagasi sõitma. Äärmiselt mõistlik. Tuligi tagasi Hobujaama ja istus õige trammi peale ning oli varsti kodus.

Ise ta polnudki väga ehmatanud ja kui ma talle rääkisin, kuidas mina ka olen vale trammi peale sealsamas istunud (kuna ma endiselt pole suutnud ära õppida Tallinna NELJA trammiliini, kuid see-eest tean peast kõiki bussiliine), siis me ainult naersime.

 

Comments (1) »

Maasektor laienes

Laiendasin veidi meie paradiisi piire. Nimelt oli Savilöövi kõrval üks tükk riigimaad, mida juba ammu igatsusega piidlesin.

Aeg-ajalt tsekkisin maa-ametist, et äkki on selle maaga midagi toimunud. Nii umbes 13 aastat kindlasti. Möödunud talvel avastasin oma suureks rõõmuks, et maa oli lõpuks kinnistusregistrisse kantud. Järelikult võis loota, et see pannakse ka millalgi varsti või vähem varsti müüki.

Kammisin tihemini maa-ameti enampakkumiste lehel ja suve lõpul oligi see kõnealune kinnistu enampakkumisel. Muidugi ma osalesin.

Käisin isegi ümbrikute avamisel kohal, sest see on avalik toiming. Oma silmaga veendusin, et mingit susser-vusserit polnud. Selgus, et olin teinud ainukesena pakkumise ning tänaseks on notaris ostu-müügileping sõlminud ning meie paradiis 2,5 korda suurem kui enne.

Mis sellel maal on? See on metsa/võssakasvav põllumaa. Igasugu puid kasvab, muist päris kobedad, muist vaja välja saagida. Ühelt poolt on piiriks Laanemetsa oja, mis mulle eriti meeldib. Tööd on muidugi palju, aga maa on maa. Seda enam, et tüüpiline Eesti introvert nagu ma olen, ei taha ju, et naaber väga külje all oleks. Ja kes teab, äkki ma tahan kunagi võtta loomi ja maad läheb vaja.

 

3 kommentaari »