Üle pika aja ka natuke trennijuttu. Peaasjalikult pilatesest, mis on aastaid minu absoluutne lemmik, aga millega on paraku päris suur paus sisse tulnud.
10 aastat tagasi avastasin selle trenni ja käisin ülimalt usinasti järgmised paar aastat trennis. Kunagi polnud igav ja erinevalt igasugustest muudest trennidest, mida ma olen ka proovinud, tulid tulemused kohe. Ma ei tea ühtegi teist trenni, mis kaotaks nii kiiresti sangad ja tekitaks sileda kõhu! Ja see ei ole reklaam, vaid nii ongi.
Aga siis sündisid Hanna ja Helena ning aega trenniks käimiseks ei olnud üldse mitte. Aeg-ajalt uurisin spordiklubide kodulehekülgi, aga et hakata uuesti reeglipäraselt kohal käima, see ei mänginud kuidagi välja. Pealegi – ma olen tegelikult jätkuvalt arvamusel, et on tobe maksta raha selle eest, et sa OMAENDA keha liigutad. Niisiis tegin koguaeg tasuta trenne nagu kõndimine, rattasõit, suusatamine ja muu taoline. Maal elades pole ka nagunii trenniküsimust üleüldse, sest elu Savilöövil on juba trenn ise, kuna kõik igapäevased toimingud nõuavad mäest üles-alla sebimist. Ainuüksi vee toomine tähendab, et tirid ämbrit alt orust kaevu juurest kõrgele mäe otsa majja. Ja nii mitmeid kordi päevas.
Töö juures on meil võimalus hea hinnaga spordiklubides käia ja kuigi ma väga suur saalitrenni fänn pole, liitusin selle asjaga septembri algusest. Ja näe, november on poole peal ja ma polegi veel käega löönud. 3 tundi pilatest nädalast on väga hea!
Mind võlub eriti selle trenni juures asjaolu, et pole mingit higistamist. Pealtnäha pole midagi, isegi justkui harjutusi pole. Aga nagu ütleb mu pilatesetreener – siin pole ühtegi lihtsat harjutust ja et kui sulle tundub, et on lihtne, siis järelikult teed asja valesti. Niisiis lamame me seal näiliselt niisama põrandal siruli, aga tegelikult on väga raske:)
Ega mul ei ole trenniga mingeid eesmärke, kui lihtsalt olla selline nagu olen ja tunda ennast hästi. Arvuti taga istumine on väga kurnav tegevus seljale ja kaelale ning et seda korras hoida, tuleb midagi teha. Näiteks pilatest. Kaalulangetusega aga ma ju teadupärast tegeleda ei suuda, sest maailm on täis head-paremat, mis on vaja ju ometi ära süüa. Paar aastat tagasi kaotatud “kümnekas” pole tagasi tulnud ja ei tule ka. Aga noh, alati võiks kaotada veel viieka.
Ahunapalu maasektori veebikodu 