Hall ja madala taevaga sügispäev

Ühel päeval oli taevas hallimast hall ja väga madalal. Vihma oli sadanud terve öö. Aeg oli aeglane, sest just keerati kella.

Nii võis see paista.

Aga meeled on mul erksad nagu saaki taga ajaval metsloomal. Või nagu kelgukoeral, kes tahab juba minna. Kohe nüüd.

Ilm on päikesepaisteline. Minu silmade jaoks.

Silmas pole teragi und, kuigi öösel polnud maganud kauem kui paar tundi.

Inimesed kisuvad üles kraesid üles, et kõle tuul keha ja mantli vahele ei trügiks. Ma ei tunne tuult, võin lahtiste hõlmadega käia. Käingi.

Kõikjal on lombid, millest ei peagi ma üle hüppama, sest ma võin lennata. Ja ma lendangi.

Olen nagu pohmellis, kuigi pole tilkagi joonud.

On üldse selline uu-kahelik olemine. Natuke räsitud, aga siiski nii ergas kui üldse võimalik. Joovastav.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: