Lahtilaskmiskunst

Aeg-ajalt ma imestan, miks inimesed hoiavad nii kiivalt kinni vanadest ja mittetoimivatest asjadest. Näiteks suhetest.

Tüüpiline on olukord, et minnakse laiali ning selle asemel, et eluga edasi minna, hakkab üks või mõlemad teist vastastikku vaenama. Sõimama, süüdistama, tagaselja ussitama. Kulutama iseenda puhast energiat täielikult mõttetu tegevuse peale.

Jah, olen minagi seda teinud. Kunagi siis, kui olin veel noor ja rumal. Aga nüüd tean juba ammu, kui oluline on lahti lasta. Ja mida kiiremini seda teed, seda kiiremini läheb elu edasi ja saavad hakata juhtuma head asjad. Negatiivsust ja negatiivset energiat ei tohi enda juures hoida. Ma tean, et kui on vaja mingi jama selja taha jätta, tuleb kõndida nii kaua metsas, kuni see on selgeks mõeldud ja selja taga jäänud. Selleks võib kuluda mõni tund, aga võib kuluda ka päevi, kuid.

Tegelikult ei puuduta lahtilaskmine ainult inimsuhteid, vaid mistahes eluvaldkonda. No näiteks ka lugude kirjutamist ja avaldamist. Kui ma põeks iga oma loo pärast lõputult ega laseks nendest lahti, siis ei saaks ma vist pooltel öödel magada. Aga ma olen õppinud, et kui lugu on saadetud ära tellijale-toimetajale, siis minu jaoks on see teema unustatud. Ma panen selle loo kõrvale, sahtlisse “tehtud asjad”. Seal on need tegemised, mille üle minul puudub enam võim ja millega ma enam rohkem ei tegele.

Suhetega võiks ju olla sama. Et kui see on lõppenud, siis on see lõppenud. Ei ole vaja enam torkida. Ei ole vaja kügeleda, ei ole vaja kontakteeruda. Ja ei ole vaja püüda olla sõber.

Ma ei mõista fenomeni, et kui minnakse laiali jutuga, et “jääme sõpradeks”. No mis sõprus see on? Minu arust on sõprus see, kui sa tahad olla kellegi teise eluga kursis ja sa tahad, et tema oleks ka sinu eluga kursis. Aga miks peaks keegi tahtma kursis olla oma eksi elu detailidega? OK, kui mängus on lapsed, siis tuleb mingil määral kursis olla ja omavahel neutraalselt pinnal toime saada, aga muudel juhtudel pole küll omavaheline edasine suhtlemine kuidagi vajalik.

Jah, iseasi, kui suudetakse asjast täiskasvanud inimeste kombel üksteist süüdistamata ja vaenamata üle saada. Siis võib ju vahest natuke suhelda, aga muul juhul pole küll tegemist mingi sõprusega. Ka sellisel puhul on aga oluline mõistliku aja jooksul lõppenud asjast lahti lasta. Ma tean, et see on raske. Aga see on võimalik, kui ennast analüüsida ja mõista, miks asjad läksid nii nagu nad läksid. Kes teab, äkki on sellest kogemusest isegi midagi mõistlikku võimalik õppida. Vaenamise ja süüdistamise puhul on aga õppimine küll välistatud.

Advertisements

5 kommentaari so far »

  1. 1

    ann said,

    ma tean mitut inimest, kes eksiga sõbrad… kui inimesed on paar-kolm aastat koos elanud ning hästi klappinud, miks siis mitte sõbrad edasi olla? tundub vahel, et selle ühiste laste vanemaga, kellega peaks suhtlema, on palju keerulisem suhelda.

  2. 2

    Anna-Liisa said,

    Mina ei saa ka aru, mispärast täiskasvanud inimestele see sõpradeks jäämine nii võimatu tundub. Minu parimad sõbrad olid koos kümme aastat kui avastasid, et noorpõlvearmastus on kadunud ja romantilises mõttes nagu miski enam ei seo. Otseselt koos nad elanud polnud, lapsi polnud, nüüd on lahus juba aastat neli-viis ja saavad endiselt suurepäraselt läbi, käivad tihti koos väljas, neil on täiesti tavaline, normaalne ja eluterve sõbrasuhe, mõlemal ammu juba uued kaaslased. Ja ka need kaaslased saavad kummagi eksidega väga hästi läbi. Kui endal pole kogemust sellise lahkuminekujärgse suhtega, ei tähenda ju, et see võimatu peaks olema. Mina pole ka eksidega sõbrutsema jäänud, aga pole sellist sõbrasuhet kunagi võimatuks pidanud.

  3. 3

    Kriss said,

    Vaat, sõber saab olla ainult siis, kui seda tahavad MÕLEMAD. Kui üks pool seda vajalikuks ei pea, siis pole see sõprus. Ma pole kunagi pidanud vajalikuks eksidega sõbrustada, mis omakord ei tähenda ka vaenlane olemist. Lihtsalt suhtlen nii vähe kui võimalik ja niipalju kui vaja. Aga mingi koos veinijoomine pärast seda, kui midagi enam pole, tundub lihtsalt….no milleks…

  4. 4

    kati said,

    Teoorias olen ma ju tugev, et peaks lahti laskma ja edasi minema jne jne. Ja ma käisin kõndimas, peaaegu aasta otsa ja midagi ei aidanud…

  5. 5

    Kriss said,

    Kunagi ma käisin 4 aastat. Aga siis oli aega ka rohkem, noore inimese asi:)


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: