Valitsus räägib meil suhkrumaksust, mis peaks Eesti rahva justkui päästma rasvalademete alt ning riigikassasse tooma rahamäed. Sotsiaalmeedias arutavad inimesed teemal, kas mesi on kasulikum kui suhkur ja kas suhkur verivorstis või ketšupis on üldse teema – kõiki neid tooteid müüakse ju toidupoes ja seega järelikult on nad tervisele ohutud ning mõeldud söömiseks.
Aga stop! Just nii mõeldes on väga lihtne sattuda täieliku kräpi peale.
Hiljuti käisin ühe loo tarvis poes toitumisnõustajaga. Uurisime koos müüdavat ja ma leidsin enda jaoks palju sellist, mille peale ei ole tulnudki. Kas teate, et ka heeringakonservi on võimalik segada sünteetilisi magustajaid? Või et omale 4 Hellust sisse lahmides (ja mis see siis nii väga ikka ära pole, iga laps saab sellega hakkama) oled ära tarbinud mitme päeva suhkrunormi? Et leival ja leival on suhkrusisalduse poolest mitmekordne vahe? Et E621 vaba kalakonservi annab ikka otsida – mõne tootja arvates vajab isegi heeringa maitse tugevdamist? Ja et päriselt ka on olemas sink, mille koostis on vaid liha ja sool ning mida müüaksegi Selveris!!
Mulle meeldib poes kassasabas seistes vaadata, mida inimesed ostavad. Mõnikord on inimestest lausa kahju. Hiljuti seisid minu ees silmatorkavalt vormist väljas ja plassi olemisega keskealine naine ning noor väga paks mees. Kassalindile laoti kuhi toitu, sest me olime ju toidupoes. Ehk et vähemalt 10 pakki kiirnuudleid, suur pudel limonaadi, mingi vorstikang, saiapätsid, margariin, ketšup ja veel mingi salatikaste. Seda hunnikut oli kurb vaadata, sest mitte miski sellest pole tegelikult päristoit ja mitte miski sellest pole see, mida inimene peaks sööma. Ma arvan, et need inimesed pole iial mõelnud teemale, kas margariini või vorsti on ikka vaja süüa. Enamik inimesi ei mõtle sellele teemale ilmselt mitte kunagi. Sest, hei – kui need asjad on toidupoes müügil, siis järelikult ongi tegemist legaalse söödava kaubaga.
Igatahes. Poes orienteerumiseks on vaja lahti saada mõttemustrist, et “kõik siin müüdav on legaalne ja söömiseks mõeldud”. Tegelikult on suur osa müüdav mõttetu ning õigupoolest ei peaks seda sööma. Otsustamisetarkus on kinni meis endis. Keha ei vaja lõhna- ja maitsetugevdajaid, meeletuid suhkrulademeid, hüperaktiivsust tekitavaid värvaineid või kunstlikke magustajaid.
Ahunapalu maasektori veebikodu 
Nell said,
jaanuar 23, 2017 @ 10:30 e.l.
Nii õiged sõnad. Meie hakkasime toidukaupade silte eriti teadlikult jälgima siis kui laps hakkas tavatoidu ealiseks saama. Nüüd oleme jõudnud sinnani, et näiteks eelmaitsestatud lihatooted või valmistoidud tunduvad uskumatult ebameeldiva maitsega. Ise kodus naerame, et maitsemeel on “rikutud”. Enam ei kannata kehva kvaliteediga kraami süüa. Ja kurvaks teeb kui mõni pereliiga toob lauale poest “hea pakkumisega” müügil olnud roa, mille peamisteks koostisosadeks on sojajahu ja E621.
Kristhel said,
jaanuar 23, 2017 @ 7:41 p.l.
Mina hakkasin seda toiduteemat juba linnas vanematega koos elades jälgima. Mulle hakkasid ema toodud viinerid, saiad ja poolfabrikaattoidud närvidele käima. Siis tekkis mul isu loobuda lihast ja nii see läks. Nüüd jälgin ikka väga kriitilise pilguga kuigi on harvem ka päevi mil ostan silmad kinni pigistades ruttu midagi odavat ja kiiresti valmivat. 95% ajast ostan siiski kallimat, puhtamat ning valmistoidud jäävad minust maha. Ka siis kui rahaliselt peaks veidi koomale tõmbama…
Olen ka ise kassas seistes teiste korve jälginud. Esiteks see kilepakendite hulk ajab juba iiveldama ja siis näed silmnähtavalt ülekaalus noore pere korvis kohukesi, limonaadi, viite pakki saia ja igasuguseid kaheldava väärtusega võideid. Või on pensionärid, kes reaalselt ostavadki ainult saia ja mingit jubedat võileivamääret mida mu koer ka ei sööks. Ja vaatad kuidas nad makstes hakkavad oma sente lugema…ja ikka välja ei tule. Ometi on nad täiesti viksi ja viisaka välimusega, hoolitsetud ja tunduvad ka üsna terved.
Kurb! Sest isegi kui sa tahaksid midagi tervislikumat osta, siis rahakott lihtsalt ei luba tegelikult!
Kriss said,
jaanuar 23, 2017 @ 10:52 p.l.
See on muidugi ka tegelikult müüt, et parem toit on kohe automaatselt kallis. Ei ole ju. LIhtsalt harjumuse jõud on nii suur. Inimene, kes on harjunud eluaeg harjunud Ramat leiva peale määrima, ei viitsi võipakiga jamada. Odavam solgisöömine läheb tegelikult kallimaks maksma, oma tervisega ju maksad.
Kristhel said,
jaanuar 24, 2017 @ 9:16 p.l.
Kuidas ei ole siis? Kui mu mees on 100% lihasööja ja ma peaksin talle nt Pärnust leidma mahedat liha poes müüdava puuriloomade asemel, maksaksin ma ennast ainuüksi liha arvelt juba räigesse miinusesse. Ma ei väidagi, et lõpuks oleks ju tervise arvelt odavam aga me oleme ka odavat poetoitu süües tervemad. Kui ma peaksin ainult mahevilju poest ostma, siis ma maksaksin juba kahe kui mitte kolmekordselt. Peaksin siis selle arvelt oma toiduportsjoneid kahandama?
Nell said,
jaanuar 25, 2017 @ 5:13 p.l.
Ma arvan, et siin pole mitte vastandatud mahetoitu poetoidule vaid pigem või vs võidemargariin ning liha vs odavad viinerid. Lihtsalt tavalise toidu söömine ei ole märgatavalt kulukam kui eelmaitsestatud kraamist või poolfabrikaatidest toitumine.