Archive for veebruar 1, 2017

Minu sõltuvus

Kas on sul midagi, ilma milleta sa ei funktsioneeri?

Minul on selleks kohv. Ma pean seda saama igal hommikul ja palju, sest muidu läheb olukord täitsa käest ära. Sellepärast teengi endale hommikul esimese asjana suure pressikannutäie seda hüva nestet ja libistan siis hommikuse meiliringi kõrvale ära. Suhkruta, aga piimaga. Nii hea.

Aga kui juhtub olema päev, kui kohv on majapidamisest otsas, siis hakkavad juhtuma imelikud asjad. Enamasti ei viitsi ma alguses ainult kohvi pärast poodi minna ja alati mõtlen, et no äkki õnnestub nüüd sest kohvihullusest lahti saada. Tavaline on ka, et poes käies unustan kohvi osta, sest kuna ta pole igapäev ostetav kaup, siis lihtsalt ei püsi meeles.

Esimene päev kohvita on uimane, aga üsna talutav. Liigun nagu vati sees, mõte liigub nii umbes 30 protsenti aeglasemalt, algatusvõime on poole väiksem ja keskendumine ka. Tööasjad ei edene neil päevadel, sest ma ei suuda ennast kuidagi sundida keskenduma.

Teisel päeval on olukord veidi kreisim. Enamasti saabub ei-tea-kust mingi seletamatu närvilisus. Kõik ajab närvi – lapsed liigutavad ennast liiga aeglaselt ja tahavad liiga palju, meilikast on kas liiga täis või liiga tühi, minu klaas on kindlasti pooltühi. Tuju pole ollagi. Tunnen ennast hädavaresena, kes ei saa millegagi hakkama.

Ainuke, mis sellel päeval hästi edeneb, on enesehaletsus ja igasuguste imelike mõtete ülemõtlemine. Ma võin pisardada täiesti tühisest ja üldse mitte olemas olevast asjast. See on lausa hämmastav, kuidas mu kohvita jäänud aju suudab tillukesest sõnakatkest tekitada vaat et maailmalõpu paranoia. Hiljemalt kella 18ks on mul selline peavalu, et mõtlemine on täitsa blokeerunud. Suudan vaid voodis lamada. Kusjuures mul ei valuta muidu MITTE KUNAGI pea.

Hiljemalt kolmandal päeval olen enamasti alla andnud ja jooksnud nurga taha poodi kohvi järele. Täna just selline päev oligi, kui ootasin nagu hingeõnnistust, et kell saaks 9.30 ning avatakse Tüdrukute pood. Tegin kohe omale suure kannutäie kohvi ning kogu senine vati sees olemine, peavalu, enesehaletsus, ärevus ja närveldamine hajus sisuliselt minutitega. Pool tundi hiljem naersin vahepealse enesehaletsuse üle ja veel tund aega hiljem tundus maailm juba lill, mis lill.

Ilmselt on see sõltuvus?

Muidugi olen ma püüdnud sellest lahti saada. Kõige pikemalt pidasin ükskord vastu nädal aega. See oli piin ja kannatamine ja lõpuks ma andsin ikkagi alla. Lohutan ennast mõttega, et ega ma palju ju kohvi ei joo – ainult hommikul ja mitte kunagi hiljem päeva peale. Pole mingit vajadustki, sest hommikune doos kestab reipalt kuni järgmise hommikuni. Jah, ma tean, et midagi peaks selle asjaga ette võtma, aga võib-olla kunagi hiljem…

Advertisements

4 kommentaari »