Talvine koolivaheaeg ehk kuidas me peaaegu Mehhikosse sattusime

img_5773

Koolivaheaegadega on sel aastal segased lood – need on vist koolidest puht erinevatel aegadel. Igatahes Tln Ühisgümnaasiumis peetakse sel nädalal vaheaega ja loomulikult lasime me Hde linnast jalga esimesel võimalusel ehk siis millalgi möödunud nädala keskel.

Tee viis Tartumaale ja kuskil Peipsi lähistel hakkas Hanna hirmsasti tagaistmel närvitsema. “Emme, ma just nägin, et silt näitas: Mehhiko 10 kilomeetrit! Kas sa oled hulluks läinud, miks me tulime Mehhikosse? Ja mismoodi saab Mehhiko üldse siin olla??? Kas see ei peaks mingi lõunamaa olema??” Õnneks järgmist silti uurides tuvastas siiski, et me pole sattunud mitte kaktustemaale vaid Mehikoorma lähistele.

Vaheaeg ise oli muidugi toimekas.

img_5777

Vabariigi aastapäeval sõitsime koertega Ahunapalu metsades ja keetsime lõkkel suppi. Edasised päevad kadusid lihtsalt kuhugi toimetades käest, sest igast maasektorites ei lõpe teadupärast tööd ka mitte viimsepäeva laupäevaks. Ja mulle meeldib see.

Esmaspäeval ootas mind katsumus. Teadupärast lõppes mu esimene koerarakendisõit suurejooneliselt võpsikusse põrutamisega ja sellepärast kartsin ise rakendi juhtimist nagu tuld. Nimelt on see minemahakkamise nõks umbes sama järsk, kui suusatõstukiga üles tõmbamise nõksakas (mis on ju kukepea, eks:)). Aga kui kinni oskad hoida, siis pole hullu midagi.

img_5798Ootavad, et saaks sõitma minna.

Niisiis tegin terve päeva hoopis teistmoodi tööd kui tavaliselt arvuti taga ja sõidutasin Maanteemuuseumis koertega lapsi. Oli see vast alles möll ja rabelemine, päeva lõpuks olin täiesti läbi nagu kapsas. Aga tehtud sai – kõik said sõidetud, keegi viga ei saanud, puusse ei põrutanud ja haigeks ei jäänud. Kokkuvõttes täiesti tore ja teistmoodi vastutus.

Selle nädala jooksul sulas lumi olematuks ning maasektorid muutusid mülgasteks. Suutsin koduukse ees autoga nii kinni jääda, et nuta või naera, aga minema ei saa. Või noh, mis kodu-ukse ees kinni jäämisest rääkida – ka kruusateed on kohati sellises olukorras, et on võimalik sõiduautoga kõhu peale kinni jääda. Nelivedu on vaja, mismuud. Naljad Hiluxist ei olegi enam mingid suvalised hailuksinaljad, vaid täitsa tõsine jutt.

Veel tutvusin erinevate vanadel ustel kasutavate värvide hingeeluga, kui värvist uksi puhastasin. Olen nüüd katsetanud udubeent värvieemaldajat nimega Speedheater, keemilist värvieemaldit ja kuumapuhurit. Tõhusalt toimib siiski neist vaid viimane, millega töö edeneb kiiresti. Speedheateri ja keemiaga värvi maha võtmine aga koosneb põhimõtteliselt peamisest passimisest (mis on tüütu). Rääkimata sellest, et keemia eemaldab värvi vaid ühe kihi haaval, mis muudab ettevõtmise veel kordades ajamahukaks ning passimise veelgi tüütumaks.

Savilöövile jõudsime vaid üheks päevaks, ja sellest on mul kahju. Tahaks ennast kloonida. Täitsa nagu kits kahe heinakuhja vahel. Samas Savilöövi oli ilusti hakkama saanud, ukse juures ootas meid naabri kass, kes käivad siin hiiri püüdmas. Jõudu tööle, neid siin ikka on!

Saagisin ära hunniku puid, puhastasin ära lillepeenrad ja kütsin muidugi sauna. Savilöövile nimelt pole mõtet üldse tullagi, kui saunas ei käi, sest meie saun on tõeliselt mõnus paik.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: