Rubriik ving änd hala

märts 8, 2017 · Filed under Eluolu

Ma ei pea üldiselt vajalikuks blogisse kirjutada  vingupostitusi ja nii on inimestel arvamus, et mul on alati kõik väga hästi. Et minu lapsed ei jonni kunagi, et ma ise kunagi millegi üle ei kurvasta, pole iialgi haige, alati saan kõigest nagu sipsti üle, rahapuudust ei eksisteeri ja üldse on elu igatepidi lill. Klaas on muidugi just selline, kustpoolt teda vaadata (pooltäis vs pooltühi) ja juhtub ka minule sekka halvemaid päevi.

Täna on üks selline. Algas juba sellega, et jätsin terve varanduse autoparandusse. No hüva, tegelikult teadsin juba eile õhtul, et tulumaksutagastus on investeeritud ja olin hommikuks juba leppinud asjaoluga, et (jälle) ei saa ma osta omale Ecco kingi, uut kevadmantlit ja viimast trendilõhna. No eks saab ka ilma nendeta elada. Ilma autota seevastu pole elu võimalik.

Päev algas isegi paljutõotavalt. Sõlmisin igasuguseid kokkuleppeid ja suhtlesin kümnete inimestega. Valmistusin põnevaks intervjuuks. Plaanisin homme sellest ägeda loo kirjutada.

Korraks käisin väljas ja tagasi tulles selgus, et vahepeal on lõpetanud töötamise ukselukk ja ma ei saa enam oma koju sisse. Mässasin tükk aega, ei midagi. Kutsusin J. appi mässama ja ka ei midagi. Tuli kutsuda lukuabi, kes luku välja puuris ja uue asemele pani. Pole odav lõbu. Rääkimata sellest, et ära kulus mitu tundi, intekas jäi ära ning lugu ei saa plaanitud ajal valmis. Sellised asjad mind ärritavad.