Archive for aprill 3, 2017

Väntvõllijuttu ajamas ehk naine ostab autot

Pikalt on visatud hailuksinalju ja autovahetus on mul kirjas ka selle aasta ideedes. Et asi saab toime nii kiiresti, oli aga üllatus.

Ehk et – ühel ilusal kevadpäeval kui autoga hoovi kinni jäin, otsustasin, et aitab naljast – vaja on nelikvedu ja see asi rohkem oodata ei kannata. Asjale lisas veendumust seik, kui nädal hiljem jäime kinni keset riigimaanteed – rööpad selles olid nii sügavad, et auto on kõhu peal kinni, nuta või naera.

Hakkasin Auto24 uurima. Üsna kiiresti sai selgeks, et tegelikult on valida vaid mõne margi vahel. Ma nimelt ei tahtnud endale ei linnamaasturit ega ka mitte päris kandilist sõiduriista. Vaja sellist, mis kinni ei jääks kuskil, aga mida kõlbaks vajadusel piinlikkust tundmata või liigselt tähelepanu tõmbamata parkida ka Tallina kõige udubeenema kontorihoone ette. Kindlasti pidi auto olema ruumikas, suure pagasnikuga. Teadagi, et sinna mahuks nii mõnigi euroalus või segukott. Autosid uurides sai selgeks, et sõiduriist saab olla Subaru Outback.

Surfasin foorumites, lugesin kasutajate kogemusi. Hakkasin orienteeruma väljalaskeaastates ja võimalikes jamades. Esimest kandidaati vaatasime J.ga koos. Panin kõrva taha kõik väntvõlliküsimused, mida tuleb müüjalt küsida. Edasi toimetasin üksi. Oi, see oli vahva.

Autosalongis ehmatasin esimese hooga müüjapoisi ikka täielikult ära. Lehvisin sinna punaste sukkadega sisse ja see silmavaade, mis sealt tuli…..ta otsis mu kõrvalt, et kas mõni meesterahvas ka on või tuligi plondiin nüüd üksi autot ostma:) Isegi mu Hannal pole nii suuri silmi kui hetkeks sellel noormehel. Ta muidugi kogus ennast üsna kiiresti.

Aga ei hullu. Proovisin ja uurisin mitmeid autosid ning tundsin ennast müüjatega jutustades üsna koduselt. Enamik nende räägitust oli isegi enamvähem arusaadav:)

Eelmine kord autot ostes olin hirmsasti pabinas. Üksi ei julgenud ühtegi autot vaatama minna, proovisõitu ka ei julgenud ise teha. Enne liisingulepingu sõlmimist ei maganud mitu ööd. Ostsin esimest korda päris oma isiklikku autot ja kuna mul seni oli alati keegi teine hoolitsenud autoasjade eest, siis tundus väga hirmus teadmine, et ma peab ise saama hakkama auto pidamisega. Mida ma teen, kui vaja teel ratast vahetada? Mida ma teen, kui midagi kuskil kolisema hakkab? Kuidas ma tean, millal on õige aeg auto remonti viia ja millal võib veel edasi sõita? Viie aastaga olen palju õppinud ja auto pidamine tundub umbes sama lihtne nagu pesumasina käsitsemine. Kuigi jah, ratast mul pole olnud vaja tee peal vahetada või õigemini – selleks on olnud ikkagi abilisi.

Seekord pole mul olnud ühtegi sellist mõtet. Uni on rahulik ja kosutav ning asjad sujusid kuidagi lihtsalt ja kergelt.

20170404_105452

Sain kõik, mida otsisin.

Alla 100 000 sõitnud.

Vähem kui 5 aastat vana.

Diisel, käsikast.

Korralikud lisad, sh eelsoojendus.

Pole avariisid.

Sõitnud Eestis ühe omaniku käes.

Punane!

Ahjaa….küll oli mul suur üllatus, kui seda autot vaatama minnes osutus selles asuvat suur koerapuur suurele koerale. Imelikud kokkusattumused.

Üksiti on mul nüüd üks auto üle. Truu kaaslane Seat Altea XL, kes pole mind kunagi hätta jätnud. Astub mõnusasti ja mahutab palju. Ootab uut omanikku – tule vaatama ja proovisõidule! Varsti panen pildid ka üles temast.

 

 

 

Leave a comment »