Archive for aprill 21, 2017

Sünnipäevareis Londonisse

Neil päevil tegime papsiga väga toreda sünnipäevareisi meile mõlemale ja käisime Londonis. Mina olin seal viimati kümmekond aastat tagasi, tema käib seal sisuliselt igal aastal, sest ta on suur Inglismaa fänn. Idee sai alguse mingist uitmõttest minna Covent Gardenisse ooperit vaatama ja arenes sujuvalt edasi nädalapikkuseks kultuurireisiks.

Rododendronite õiemeri

Inglismaal on praegu kevad täis hoos. Kõik, mis õitsema peab, see ka õitseb – sirelid, rododendronid, magnooliad. Nartsissid on juba lõpetanud ja tulbid lõpetavad ka peatselt. Seda õitsemist uurisime me põhjalikult mitmes kesklinna kuulsas pargis ja Kew Gardenis.

Naiivitar arvas seni, et rododendron on põõsas. Vale puha – puu on!

Briti muuseumis käisime ka. Oi johhaidii, kus seal oli rahvamurd! Juba sissepääsemiseks ulatus järjekord vaat et ümber maja (ja see maja pole just mingi väike hurtsik). Küljega pidi teed tegema, et edasi liikuda. Eks seal ole ka palju vaadata, aga mina kui rahvamurdude suhtes allergiline inimene, siirdusin kohe tagumistesse sfääridesse, kus leidus ka lausa inimtühje saale. Mis aga sellegipoolest polnud vähe huvitavamad. Veetsin mitu tundi indiaanlaste, aafriklaste ja jaapanlaste elu uurides.

Jah, need on tabletid. Keskmine britt neelab elu jooksul neid 14 000 ja see kogus oli laiali laotatult muuseumis väljas. Mitukümmend meetrit pikk tabletirivi alates K-vitamiinist ja valuvaigistest kuni kangete vähiravimiteni välja. Kogu see rivi oli koostatud kahe reaalse naise ja mehe elu jooksul põetud haiguste põhjal.

Päris mitu inimest oli jah seal muuseumis.  Kõige tihedam rebimine käis Rosetta kivi ümber, mida õnnestus mul ka vilksamisi näha. Millest aga polegi suurt lugu, sest pilti sellest oleme ju kõik näinud.

Kuninglik maasektor

Õigemini on see küll kuninga ebaõnnestunud eksnaiste maasektor – Heveri loss, kuhu Henry VIII, kes oli peamiselt tuntud kui suur seelikukütt ja sariabielluja, saatis naised, kes ei suutnud talle poega kinkida. Neid oli mitu, sest kuue naisega õnnestus Henryl saada vaid 3 last ja ainult neist üks põdurake poeg. Mine võta kinni, kas pojaprobleem peitus siis Henrys või naistes.

Aga loss on aus ja eriti ilus on selle ümber olev aed ja park. Lossis saab ka sees kolada ja pargis põhjalikult ringi vaadata. Muidugi me tegime seda.

New Foresti rahvuspargis käivad hobused ja lehmad vabalt ringi, kus tahavad. Jaa, teede ääres ja teedel ka. Autojuhid arvestavad sellega, et kurvi taga võib mõni lehm otse teel peesitada.

Mets ise on päris tore. Selliseid lõputuid laasi muidugi pole, aga kenasid võpsikuid on küll. Isegi inimesi polnud seal eriti palju või olid nad siis suurel territooriumil laiali hajunud.

Keegi suvitas, lehmad tulid ise. Ikka New Forestis.

Võib-olla saab seda aparaati nimetada maailma väikseimaks autoks. Sisse mahub üks inime (ilmselt suure vaeva ja pressimisega), aga rattaid tundus tal imekombel koguni neli all olevat. Automuuseumis New Forestis.

Aga alguse juurde tulles, siis muidugi me käisime ooperis ka – Puccini Madame Butterflyd vaatamas. Oijah, oli see vast hea. Puhas kuld esimesest noodist viimaseni välja. Üdini kurb lugu armastusest, petetud lootustest, ootamisest, ootamisest, ootamisest, lootuste purunemisest. Ehk lihtsalt öeldes lugu ärakasutamisest. Ei ole midagi uut siin päikese all.

Kui ma aga oma möödunud aasta peale vaatan, siis oijeerum, kuidas on kõik muutunud. Aasta tagasi olin rahutu ja masendunud. Tihti lamasin oma kaaslase kõrval ärkvel ja mõtlesin imestades, et kas tõesti selline mu elu hakkabki olema – nüüd ja alati?! Vaatasin ennast kõrvalt ja ei saanud ise ka aru, miks ma teen seda, mida ma teen. Tagantjärele tark olles, siis oleks pidanud lõpetama selle asja juba eos. Sest nii ikka on, et kui sul esimest korda tekib pähe mõttepoeg, et äkki see inimene sinu kõrval ei ole päris õige sinu inimene, siis nii ka on – intuitsioon ei peta. Küll aga meeldib meile ju ennast pidada mõtlevateks olenditeks ja me arvame, et suudame oma intuitsiooni ära petta. Ma olen ka seda küll ja küll arvanud. Tegelikult peaks kuulama sisehäält – kui asi ei tundu õige, siis ta polegi. (Ja selle mõtte mittetunnistamine on lihtsalt ajaraisk.) Ja vastupidi. (Ning ka selle mõtte tõrjumine on ajaraiskamne.)

 

 

 

 

 

Leave a comment »