Archive for mai, 2017

Rakveres linnust uurimas

Suvi on käes ja ei meie püsi enam paigal. Tahaks kolada mingites kohtades ja uurida tundmatuid radu. Rakveres olen ma elu jooksul käinud vast paar korda lihakombinaadis lugu tegemas ja muidugi spaas. Linnuse ümber ka jalutanud, aga ikka on juhtunud nõnda, et sisse pole saanud.

Nüüd aga võtsime Hanna ja Helenaga ette spetsiaalse käigu Rakverre eesmärgiga kaeda üle linnus – käia läbi kõik selle nurgatagused ning uurida linnuse eluolu põhjalikult. Teadupärast on mu lapsed väga uudishimulikud ning igasuguste muinasjuttude, lugude ja legendide jutustamine/kuulamine on meie peres armastatud. Vanad müürid, lossivaremed ja muuseumid meeldivad meile väga-väga.

Linnuse hoov

Sattus nii, et sel päeval, kui meie Rakveres käisime, oli linnuses toimumas totaalne mürgel – Rakvere esteetika- ja tantsukool pidas seal oma kevadetendust Maimürgel. Linnusehoov kubinal inimesi täis, kisa-kära-mürtsu palju. Aga ei hullu, meid see ei häirinud. Hanna ja Helena muidugi lootsid, et nad saavad ka hobuse selga istuda, kuid seda möllu vaadates oli üsna selge, et parem on, kui nad seda seal rahvasummas ei teeks. Ka kõige kõvemate närvidega hobune oleks võinud ärevile minna ja mu kullatükid seljast maha visata.

Linnust saab uurida nii oma käe peal või võtta ette mõni spetsiaalne programm. Meil oli giid teejuhiks, kes rääkis päris põnevasti koha ajaloost ja sellest ka, kuidas tol ajal elu linnuses käis. Pärast seletasid Hanna ja Helena vaimustunult, kuidas tehti vanasti vahet rikka ja vaese inimese kakal ja mismoodi linnuse ründajad pidid mõnikord läbi kempsutoru üles pugema. Aga see ei ole muidugi kõik.

Veel sai proovida, mismoodi rüütlid treenisid turniirideks. Ehk et sa peab piigiga ratsutades vastase hobuse seljast maha lükkama, aga seejuures ise sadulasse jääma. “Kuiva trenni” saab teha sellise riistapuuga – tabad kilpi, aga ise vaatad, et kotiga piki pead ei saa.

Tal ei saa kunagi küllalt paidest ja tähelepanust

Minul on olnud alati arvamus, et taolistes linnustes elasid ennevanasti kindlasti suured rahvamassid. Tegelikult elas seal 3 rüütlit ja veel ca 15 teenijainimest. Ja loomad. Viimased on praegugi – eesel, hobune ja paar hiigelsuurte sarvedega alati-näljast kitse. Viige neile kindlasti võilillelehti!

Õue peal on veel igasugust lusti nagu karussell…

..puuhobune…

..ja male.

Rakvere linnusel on olnud igasuguseid omanikke, kuid kõige kauem kuulus ta Liivi ordule. Siis ehitatigi ta selliseks nagu on ta säilinud tänapäevani, kusjuures ehitamistöö võttis aega 300 aastat. Ja muidugi käis see hallil ajal hoopis teistmoodi kui praegu. Tänapäeval tehakse plaan ja projekt ning ehitatakse asi selle järgi valmis. Aga varem lihtsalt ehitati ning tehti seda vastavalt paremale äranägemisele ja vajadusele.

Linnuses sees saab ka ise proovida kätt näiteks küünalde tegemisel või püssirohu valmistamisel. Pauku ei maksa karta, aga tossu ja põnevust ikka saab. Eriti julged mingu kindlasti Piinakambrisse. Sinna pääseb ainult koos giidiga ja parem ongi, sest üks asi on uurida hirmsaid keskaegseid piinariistu, kuid palju huvitavam on saada aimu timuka elukutsest ja keskaegsete inimeste hirmudest. Neid olnud kolm peamist: surm, katk ja põrgu. 8-aastastele aga oli Piinakamber veidi liig, sest ruum on pime ja kostab hirmsaid piinatavate karjeid.

Kui palju erinevaid mõõkasid!

Kas tead, et mõõk ei ole mitte lihtsalt mõõk, vaid neid on ka eriotstarbelisi. Lühemad, pikemad, kergemad, raskemad, mõni lausa kahekäega tarvitamiseks. See viimane nii raske, et ainult tugev ja treenitud mees suutis sellega raiuda:)

Paar tundi linnuses kulus nagu lennates ja kindlasti tasub varuda aega kõige põhjalikuks uurimiseks. Ning loomulikult ei saa tulema ilma “kohustusliku” pildi tegemiseta tarva kõhu all.

Kui juba Rakveres oled, siis pead sa tingimata ronima linnusemäele ja tarvaga pilti tegemata. Jäätisest ei ole pääsu nagunii:)

 

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

2 kommentaari »

Tsirkus ja ballett ja viiul

Veetsime kolmekesi kaks päeva Salme kultuurikeskuses. Kõigepealt oli päevakangelane Helena, kes on aasta treeninud Folie tsirkusestuudios. Trenni on tehtud kõvasti – 3x nädalas 1,5 tundi korraga. Ta kippus vahepeal väsima, aga üldiselt käis väga kohusetundlikult kohal. Ka kodus kippus rohkem kätel kui jalgadel käima:) Trenn aga paistab olevat tõsine, sest harva, kui tunnist pääses ilma mõne sinika või katki kukutud kohata. Õnneks midagi tõsisemat ei juhtunud.

Folie etendus aga oli päris tsirkus. Kõik lapsed käisid laval ära – päris pisikesed tüdrukud oma papsidega, ja see oli ka kõige armsam etteaste. Kujutage ette kõhukaid habemikke pisikeste printsessidega trikitamas. Ülinunnu!

Helena grupp viskas igasuguseid hundirattaid ja saltosid ning lõpuks ehitati püramiid. Kartulikuhja ei olevat viitsitud sel aastal teha:) Mida iganes see siis pidi tähendama.

Väiksed ja värvilised tsirkusetüdrukud

 

Polonees

Järgmisel päeval oli Hanna etteaste ETA tantsukooli aastalõpukontserdil. Ta rääkis juba mitu päeva, kuidas on ärevil ja ootas esinemist väga-väga. Esimest korda selle nelja aasta jooksul ta tõesti ootas seda esinemist pikisilmi, luges lausa päevi.

Hannal oli hästi hea meel, et ta sai kaasa lüüa lausa kolmes tantsus ning ka kolm korda kostüüme vahetada. Ta nautis esinemist ikka täiega ja pärast seda oli kohe mitu sentimeetrit suuremaks ja tähtsamaks paisunud.

Hannal on see juba neljas kord taolisel üritusel kaasa lüüa, sest ta on nüüd 4 aastat balletis käinud. Mulle tänavuaastane kontsert meeldis neist kõige rohkem, sest kuidagi oli sidusust ja rõõmu rohkem. Lapsed tantsisid kuidagi pingevabalt ja tuli hästi välja ka. Polnud tunda higi ja vaeva lõhna ning nii see ju olema peabki (mis ei tähenda, et vaeva poleks nähtud).

Hanna sai esinemisest sellise positiivse emotsiooni, et kuigi ta oli vahepeal juba otsustanud, et balletti ta enam tantsida ei taha, siis paistab, et ta mõtles siiski ümber – ilusad kostüümid, ilus muusika, lava ja aplaus on midagi sellist, mida see tütarlaps lihtsalt vajab. Ma ei kujuta teda ette tegelemas hobiga, kus puudub esinemismoment. Ja kui me temaga asja arutasime, siis ka ise arvab ta, et esineda peab saama.

Helena ja kõik teised tublid viiuldajad oma õpetaja Raeliga. Klaverisaatjad kutsuti ka pildile.

Helena on palju vaeva näinud viiuli õppimisega ja kõige krooniks oli mitu esinemist koos Nõmme Noortemaja väikeste viiuldajatega. Ja noh, sel aastal siis koguni nii, et me mängisime koos. Paraku on Helena nüüd küll pähe võtnud, et viiulimängust aitab kah (millest on väga kahju), aga eks näis. Kodus ja autos ei pääse ta nagunii viiulilugude kuulamisest ja ootab juba detsembrit, et saaks David Garretti kontserdile. Muide, mõiste “David Garretti pats” on meie majas igapäevaselt tarvitatav sõna, sest just nimelt selle pean ma igal hommikul Hannale pähe tegema.

 

 

Leave a comment »

Tööjutt ehk kirjutamine.ee

Neli aastat on mul kuklas tiksunud mõte, et mul on vaja nö ametlikku veebisaiti – kodukat ettevõttele. Samas kõikusin alati kahevahel: ühelt poolt on mul ju alati olnud tööd just parasjagu (või veidi liiga palju) ilma reklaamitagi ning otseselt pole vajadust ennast reklaamida. Teiselt poolt janunen ma alati uute ja põnevate tööde järele. Kustumatu uudishimu ja soov ennast proovile panna.

Nüüd aga kujunes nõnda, et koduka tegime ära. Mul on suurepärane mõttekaaslane ja inspireerija. Tema leidis selle domeeninime ja nikerdas valmis lehekülje. Minu asi on seda sisuga elavana hoida. Ehk et aeg-ajalt hakkavad sinna ilmuma tööalased kirjutised ja eks ka näited tehtud töödest.

Kui aga kellelgi on vaja abi mistahes teemal või kanalile kirjutamisel, siis küsitagu minu käest. Kirjuta mulle aadressile kristina@kirjutamine.ee, helista 5188860 või vaata http://www.kirjutamine.ee

 

 

Leave a comment »

Blondi seiklused maanteel

Diisliautot on lihtne unustada tankida, sest seda tuleb võrreldes bensukaga teha nii harva. Juhtus aga nii, et hooletu blondiin avastas end korraga maanteeservast, kütusepaak tilgatum.

Minu senises elus on tähendanud süttiv kütusetuli seda, et tegelikult saab veel hulk maad sõita. Selle teadmisega asusimegi Laanemetsast muretult Valga poole teele. Auto lubas, et olemasoleva kütusega saab sõita veel 120 kilomeetrit, Valka on Laanemetsast aga kõigest 23 km. Minu optimism rauges aga umbes 8 kilomeetrit hiljem, kui auto lihtsalt seisma jäi ja nii oligi. Esimest korda elus olin teel sellepärast, et mul sai kütus otsa!

Ega midagi, kari naisi (neli) autost välja ja hääletama. Ei läinud kaua aega, kui abistajaid oli kohal juba terve parv. Aga no mis sa teed – ega keegi ei sõida ju ringi tänapäeval nii, et tal on autos kanister diislikütust ja lehter selle valamiseks. Kümmekond autot kinni pidanutest sõitis edasi, lähimas majas valitses ka vaikus ning näikse, et meie külas polegi kedagi, kel oleks diisliauto v veidike seda kütust niisama tagavaraks. Helena kartis juba, et teele me jäämegi. Ühel heategijal aga tuli päästev mõte, et käime Valgas, toome kütust. Nii tegimegi. Pärast aitas lahke härra mul auto käima ka saada, sest ta ei tahtnud kogu selle nalja järel ikka mitte kuidagi enam käima minna. Ise veel muigas, et küll on naistel lihtne elu – hääleta kurvalt auto kõrval ja kohe tuleb keegi appi:)

Niisiis. Õppetund. Nii kui süttib kütusetuli, pööra ots kohe tankla poole, mitte ei paaruta veel mööda metsi ja ära usu tehnikat, mis lubab sulle lahkel veel sadat muretut kilomeetrit.

Leave a comment »

Emadepäev

Ma peaksin tegelikult kirjutama emadenädal, sest meie majas algas emadepäevatrall juba vähemalt nädal aega enne päris pidupäeva. Nimelt toodi mulle kõikvõimalikke kingitusi – lilli, maiustusi, ehteid. Eriti usin on olnud Hanna, kes kogu oma taskuraha on investeerinud kingituste ostmisele. Talle kohe meeldib rõõmu teha.

Tegime toreda emadepäeva õhtu ja väntasime Stroomi randa. Oli selle kevade esimene (ja täna tundub et ka viimane) soojemapoolne õhtu. Stroomi mets on paksult täis grillivaid seltskondasid. Õhk grillikärsahaisust paks ja maapind kaetud ühtlase prügikihiga. Muusika muidugi põhjas ja kõlamas vaid vene keel. /Mõttes lubasin endale, et ei tõsta enam sinnakanti vabatahtlikult jalga, sest säherdune läbu on mulle tohutult vastumeelne./ Õnneks juhtus hipodroomil aia ääres passima üks väga nälginud hobune, keda me toitsime tükk aega. Mere ääres tegime kaasavõetud võileibadega piknikku ja kodus sõime tühjaks Hanna kingitud kommikarbi.

 

 

Leave a comment »

Ärge motiveerige mind!

Mida aeg edasi, seda vähem ma saan aru levinud käsitlusest, et töötajaid on vaja mingi valemiga tööle motiveerida. On vaja teha midagi, et nad teeksid rohkem. Tegema peab tööandja, seevastu inimese ülesanne on vastavalt reageerida ehk siis rohkem tööd rabada.

Kogu see süsteem on üles ehitatud mõttele, et töö on midagi ebameeldivat, tüütut või nõmedat ning põhimõtteliselt on vaja inimesele auk pähe rääkida selleks, et ta ikka seda teeks. Teda on vaja premeerida, talle on vaja korraldada ühiseid üritusi, on vaja tunnustada, toita ja veel parem ka joota firma kulul, saata sanatooriumisse ja spordisaali ning anda aasta lõpus aukirju. Pärast sellist käsitlemist rabab inimene tööd, nii et hing väljas ning motivatsioonisüsteem öeldakse toimivat.

Kui ma aastaid tagasi Äripäevas töötasin, nautisin ka taolist motivatsioonisüsteemi. Mõnus oli, hüvesid oli igasuguseid. Olid üritused, preemiad, spordisaalid, alkohol ja hõrgutised tööandja kulul, isegi lisapuhkus pikemaajalistele töölpüsijatele. Eks rahvas oli ka kõik noorem ja ühised peod tõesti toredad. Ikka juhtus sekeldusi ning nalja sai palju. Kui ma aga praegu mõtlen 2-päevasele nädalavahetusel toimuvale tööandja nö koolitusele, siis no mitte ükski vägi ei sunniks mind sellisel viisil oma aega raiskama. Kas motiveerimine toimis? Nii ja naa. Muidugi olime oma tööandja fännid, sest meie eest hoolitseti kuninglikult. Samas vingumist kõige üle oli alati, hoolimata aegadest. Ja absoluutselt alati üritasin ma teha võimalikult vähe tööd (võimalikult kiiresti). Need olid 1990ndad.

Nüüd hiljuti sattusin lugema üht kirja, mis oli suunatud töötajate motivatsiooni buustimiseks. Selline tavaline kiri, kus  sõnade taga tegelikult on üks sõnum: rabage rohkem ja ärge te jumalapärast raha juurde küsige, sest endalgi teist vähe. Mulle tundus seda lugedes, et olen ajamasinaga sõitnud vähemalt 15 aastat tagasi. Kas tõesti peaks kedagi tööle panema taoline tunnustus? Kõige naljakam koht kirjas oli see, kui ühte inimest tunnustati selle eest, et ta teeb tööd omaostetud vahendite eest ning seetõttu püsib tööandja ilusasti eelarves ja saab kulusidki kokku hoida. Heh, kiida lolli ja loll rabab on selle nimi. Päris kurb on säherduse asja eest kiita saada.

Sõna motivatsioon ja motiveerimine ajab mul tegelikult hirmujudinad peale. Ma ei taha, et mind keegi motiveeriks. See on nagu isiklikku ruumi tungimine, liiga lähedale tulemine. Mõte mingist ühisüritusest tekitab õudusvärinaid. Mõnekümne eurone preemia pingutama ei pane ja sanatooriumituusiku jõuan ise ka osta.

Jah, ma olen nii paadunud, et mind motiveerib ainult minu töö (mis on absoluutselt kindlasti maailma kõige ägedam), võimalus valida seda endale ise ning võimalus teha seda rohkem. Kõik. Jõulupidu ja kvartalipreemiat ei olegi vaja. Motivatsioon on sügavalt sisemusest tekkiv isiklik asi ja kulbiga seda kellelegi panema hakata on puhas enesepettus (ja suure tõenäosusega ka aja ning raha raiskamine). Kui töö ei meeldi ja palk on selle eest mõttetult nigel, ei aita ka maailma kõige ägedamad suvepäevad ega igapäevane pidev jutt sellest, kui tubli sa ikka oled. Kusjuures tasu puhul on huvitav see, et pikas perspektiivis tõuseb võrdluses ettepoole ikkagi töö sisu ja töö meeldivus – jah, on võimalik teha kuningliku tasu eest ka mingit jama tööd, mis sind ei kõneta, kuid see pidu ei kesta kaua. Olen seda ise proovinud ja tean, et raha mõju kestab maksimaalselt pool aastat. Siis hakkan otsima kõrvale midagi, mis mind päriselt huvitab.

 

 

 

Comments (1) »

Blogiauhinnad ehk kas peaks selle blogi siin kinni panema?

Igal aastal hääletab blogi- ja muidurahvas parimate blogide poolt. Nii ka sel aastal. See tagasihoidlik sait siin osaleb ka. Ega ma muud ei oska kosta, kui et ütlen otse, et kui siin sulle meeldib, siis mine ja hääleta.

Ennast ma kiita ei oska, kirjutan nii kuis tuju tuleb. Alati mõtlen mitu korda enne kirjutamist, et KAS sellest asjast üldse tasub kirjutada. Maasektori blogi saab järgmisel aastal 10-aastaseks. Siin on kirjas kõik olulised asjad, mis selle talu juures on tehtud, mida siin on mõeldud, kuidas oldud. Viimasel ajal olen palju mõelnud selle blogi kinni panemisele, sest Savilöövi staatus on muutunud. See koht pole enam mu maailma keskpunkt, mida ta on olnud 18 aastat, sest tänavu jaanipäeval saab just niipalju aega sellest, kui Savilöövi talu ostsin. Ühelt poolt on mul kohutavalt valus nentida seda, et staatus on tal muutunud, aga teisalt – ma ei saa midagi selle vastu. Kui saaksin ennast kloonida, siis teeksin seda just nüüd.

Alati on mul raske seda blogi mingisse rubriiki klassifitseerida, sest pole ta ei puhas talublogi, pereblogi, arvamusblogi. Ta lihtsalt ongi selline….kõigeblogi. Muutub vastavalt ajajärkudele ja sellele, mis parasjagu elus tähtsam tundub.

2 kommentaari »