Archive for mai 29, 2017

Tsirkus ja ballett ja viiul

Veetsime kolmekesi kaks päeva Salme kultuurikeskuses. Kõigepealt oli päevakangelane Helena, kes on aasta treeninud Folie tsirkusestuudios. Trenni on tehtud kõvasti – 3x nädalas 1,5 tundi korraga. Ta kippus vahepeal väsima, aga üldiselt käis väga kohusetundlikult kohal. Ka kodus kippus rohkem kätel kui jalgadel käima:) Trenn aga paistab olevat tõsine, sest harva, kui tunnist pääses ilma mõne sinika või katki kukutud kohata. Õnneks midagi tõsisemat ei juhtunud.

Folie etendus aga oli päris tsirkus. Kõik lapsed käisid laval ära – päris pisikesed tüdrukud oma papsidega, ja see oli ka kõige armsam etteaste. Kujutage ette kõhukaid habemikke pisikeste printsessidega trikitamas. Ülinunnu!

Helena grupp viskas igasuguseid hundirattaid ja saltosid ning lõpuks ehitati püramiid. Kartulikuhja ei olevat viitsitud sel aastal teha:) Mida iganes see siis pidi tähendama.

Väiksed ja värvilised tsirkusetüdrukud

 

Polonees

Järgmisel päeval oli Hanna etteaste ETA tantsukooli aastalõpukontserdil. Ta rääkis juba mitu päeva, kuidas on ärevil ja ootas esinemist väga-väga. Esimest korda selle nelja aasta jooksul ta tõesti ootas seda esinemist pikisilmi, luges lausa päevi.

Hannal oli hästi hea meel, et ta sai kaasa lüüa lausa kolmes tantsus ning ka kolm korda kostüüme vahetada. Ta nautis esinemist ikka täiega ja pärast seda oli kohe mitu sentimeetrit suuremaks ja tähtsamaks paisunud.

Hannal on see juba neljas kord taolisel üritusel kaasa lüüa, sest ta on nüüd 4 aastat balletis käinud. Mulle tänavuaastane kontsert meeldis neist kõige rohkem, sest kuidagi oli sidusust ja rõõmu rohkem. Lapsed tantsisid kuidagi pingevabalt ja tuli hästi välja ka. Polnud tunda higi ja vaeva lõhna ning nii see ju olema peabki (mis ei tähenda, et vaeva poleks nähtud).

Hanna sai esinemisest sellise positiivse emotsiooni, et kuigi ta oli vahepeal juba otsustanud, et balletti ta enam tantsida ei taha, siis paistab, et ta mõtles siiski ümber – ilusad kostüümid, ilus muusika, lava ja aplaus on midagi sellist, mida see tütarlaps lihtsalt vajab. Ma ei kujuta teda ette tegelemas hobiga, kus puudub esinemismoment. Ja kui me temaga asja arutasime, siis ka ise arvab ta, et esineda peab saama.

Helena ja kõik teised tublid viiuldajad oma õpetaja Raeliga. Klaverisaatjad kutsuti ka pildile.

Helena on palju vaeva näinud viiuli õppimisega ja kõige krooniks oli mitu esinemist koos Nõmme Noortemaja väikeste viiuldajatega. Ja noh, sel aastal siis koguni nii, et me mängisime koos. Paraku on Helena nüüd küll pähe võtnud, et viiulimängust aitab kah (millest on väga kahju), aga eks näis. Kodus ja autos ei pääse ta nagunii viiulilugude kuulamisest ja ootab juba detsembrit, et saaks David Garretti kontserdile. Muide, mõiste “David Garretti pats” on meie majas igapäevaselt tarvitatav sõna, sest just nimelt selle pean ma igal hommikul Hannale pähe tegema.

 

 

Leave a comment »