Archive for mai 30, 2017

Rakveres linnust uurimas

Suvi on käes ja ei meie püsi enam paigal. Tahaks kolada mingites kohtades ja uurida tundmatuid radu. Rakveres olen ma elu jooksul käinud vast paar korda lihakombinaadis lugu tegemas ja muidugi spaas. Linnuse ümber ka jalutanud, aga ikka on juhtunud nõnda, et sisse pole saanud.

Nüüd aga võtsime Hanna ja Helenaga ette spetsiaalse käigu Rakverre eesmärgiga kaeda üle linnus – käia läbi kõik selle nurgatagused ning uurida linnuse eluolu põhjalikult. Teadupärast on mu lapsed väga uudishimulikud ning igasuguste muinasjuttude, lugude ja legendide jutustamine/kuulamine on meie peres armastatud. Vanad müürid, lossivaremed ja muuseumid meeldivad meile väga-väga.

Linnuse hoov

Sattus nii, et sel päeval, kui meie Rakveres käisime, oli linnuses toimumas totaalne mürgel – Rakvere esteetika- ja tantsukool pidas seal oma kevadetendust Maimürgel. Linnusehoov kubinal inimesi täis, kisa-kära-mürtsu palju. Aga ei hullu, meid see ei häirinud. Hanna ja Helena muidugi lootsid, et nad saavad ka hobuse selga istuda, kuid seda möllu vaadates oli üsna selge, et parem on, kui nad seda seal rahvasummas ei teeks. Ka kõige kõvemate närvidega hobune oleks võinud ärevile minna ja mu kullatükid seljast maha visata.

Linnust saab uurida nii oma käe peal või võtta ette mõni spetsiaalne programm. Meil oli giid teejuhiks, kes rääkis päris põnevasti koha ajaloost ja sellest ka, kuidas tol ajal elu linnuses käis. Pärast seletasid Hanna ja Helena vaimustunult, kuidas tehti vanasti vahet rikka ja vaese inimese kakal ja mismoodi linnuse ründajad pidid mõnikord läbi kempsutoru üles pugema. Aga see ei ole muidugi kõik.

Veel sai proovida, mismoodi rüütlid treenisid turniirideks. Ehk et sa peab piigiga ratsutades vastase hobuse seljast maha lükkama, aga seejuures ise sadulasse jääma. “Kuiva trenni” saab teha sellise riistapuuga – tabad kilpi, aga ise vaatad, et kotiga piki pead ei saa.

Tal ei saa kunagi küllalt paidest ja tähelepanust

Minul on olnud alati arvamus, et taolistes linnustes elasid ennevanasti kindlasti suured rahvamassid. Tegelikult elas seal 3 rüütlit ja veel ca 15 teenijainimest. Ja loomad. Viimased on praegugi – eesel, hobune ja paar hiigelsuurte sarvedega alati-näljast kitse. Viige neile kindlasti võilillelehti!

Õue peal on veel igasugust lusti nagu karussell…

..puuhobune…

..ja male.

Rakvere linnusel on olnud igasuguseid omanikke, kuid kõige kauem kuulus ta Liivi ordule. Siis ehitatigi ta selliseks nagu on ta säilinud tänapäevani, kusjuures ehitamistöö võttis aega 300 aastat. Ja muidugi käis see hallil ajal hoopis teistmoodi kui praegu. Tänapäeval tehakse plaan ja projekt ning ehitatakse asi selle järgi valmis. Aga varem lihtsalt ehitati ning tehti seda vastavalt paremale äranägemisele ja vajadusele.

Linnuses sees saab ka ise proovida kätt näiteks küünalde tegemisel või püssirohu valmistamisel. Pauku ei maksa karta, aga tossu ja põnevust ikka saab. Eriti julged mingu kindlasti Piinakambrisse. Sinna pääseb ainult koos giidiga ja parem ongi, sest üks asi on uurida hirmsaid keskaegseid piinariistu, kuid palju huvitavam on saada aimu timuka elukutsest ja keskaegsete inimeste hirmudest. Neid olnud kolm peamist: surm, katk ja põrgu. 8-aastastele aga oli Piinakamber veidi liig, sest ruum on pime ja kostab hirmsaid piinatavate karjeid.

Kui palju erinevaid mõõkasid!

Kas tead, et mõõk ei ole mitte lihtsalt mõõk, vaid neid on ka eriotstarbelisi. Lühemad, pikemad, kergemad, raskemad, mõni lausa kahekäega tarvitamiseks. See viimane nii raske, et ainult tugev ja treenitud mees suutis sellega raiuda:)

Paar tundi linnuses kulus nagu lennates ja kindlasti tasub varuda aega kõige põhjalikuks uurimiseks. Ning loomulikult ei saa tulema ilma “kohustusliku” pildi tegemiseta tarva kõhu all.

Kui juba Rakveres oled, siis pead sa tingimata ronima linnusemäele ja tarvaga pilti tegemata. Jäätisest ei ole pääsu nagunii:)

 

 

 

 

 

 

 

 

2 kommentaari »