Rabahuumor

Murakad (toorevõitu)

Nii kaua, kui mäletan end tegelevat korilusega (ja neid aastaid on palju-palju), olen alati tahtnud korjata murakaid. Aga oh häda – ei tea, kus murakad kasvavad, ei tea – millal nad kasvavad, mis nendega üldse tehakse ja kas nad üldse tegelikult ka eksisteerivad või on tegemist hoopiski müütilise nähtusega, mida hea õnne korral kohtad vähesel määral turul ning millest tehakse moosi, mida nagunii osta ei jaksa.

Nüüd on juhtunud nõnda, et tohutu raba asub otse mu uue kodu külje all. Ja see raba… See on täis kõiksugust marjakraami. Ka noidsamu müütilisi murakaid.

Niisiis, läksin mina ühel kenal õhtul juhatuse peale murakale. Juhatus oli hea – mine sinna ja seal nad kasvavadki. No oli tõesti rabaalune täis minu jaoks senitundmatuid lehti. Ja palju oli seal ringi tallatud. Oli näha, et inimesed olid otsinud sealt justnimelt murakaid.

Võtsin ka ma siis korjeasendi sisse ja katsusin silmavaate sättida marjakorjamise mode peale. Aga oh häda – kui inimene pole kunagi murakat näinud, siis ta ju ei tea, milline näeb välja küps murakas. Kuna minu murakateadmine piirdus vaid sellega, mida olin näinud Tallinnas turul, siis korjasingi selliseid punakaid marju. Küll oli raske neid varre küljest lahti kangutada:) Kollaseid murakaid ma nägin ka ja päris palju, aga neid ma ei võtnud. “Äkki on mädad või nii,” mõtlesin. Eks ma neid proovisin ikka, aga kuna ma ju polnud kunagi varem murakat suu sisse saanud, siis ei osanud hinnangut anda, et kas ta on mäda või küps.

Igatahes. Selle õhtu veetsin murakaid varre küljest lahti muukides.

Internetti uurides selgus, et murakas näeb siiski välja kollane ja eraldub varrelt hõlpsasti. Niisiis läksin järgmisel päeval samasse kohta ja korjasin ära ka valmis marjad. Ahjaa…too esimene käik läks ikka täitsa rappa – suutsin maanteest mõnesaja meetri kaugusel nii ära eksida, et pidin googlemapsi abil rabast välja orienteeruma. Ennekuulmatu abitus.

Kõigest hoolimata oli murakaelamus tohutu. Tunne, kui vajud peaaegu kogu sääriku ulatuses vetruvasse rabapinda ja tõmbad siis jala “lirtsti” sealt välja, et järgmise marja poole astuda, kui sõõrmetes on sookailu uinutav lõhn ja mõttes see, et mina ju olengi maailmas see kõige õnnelikum ja rikkam inimene. Just siin rabas ja just praegu.

Advertisements

1 Response so far »

  1. 1

    Liesbeth said,

    Murakas valmib järgi. Me just pildil olevaid korjamegi – kodus valad laiali ja mine päeva pärast tulevad otsad lahti. Hiljem puhastad ära , paned natukese suhkruga potti lased keema ja… super moos talvel keldrist võtta 😛


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: