Sügis ja jõud

oktoober 5, 2017 · Filed under Eluolu

Septembris sadas niipalju vihma, et Mustjõgi väljus täielikult oma sängist ning ületas jõeluhad üle. Mustjõgi Mõniste kandis.

See sügis on väga teistmoodi, sest nüüd me elamegi maal päriselt. Üldiselt nägid minu septembrid senini välja nii, et kolisin Hdega Savilöövilt Tallinnasse ära ning varsti pärast seda jäin haigeks. Alati! Ma ei mäleta mitte ühtegi sügisest linnakolimist, kui ma poleks jäänud haigeks hiljemalt 3 nädala jooksul pärast elukoha muutust. Kui läks hästi, piirdus haige olemine totaalse tatitaudiga, ükskord aga lausa neeruvaagnapõletikuga.

Mäletan hästi seda tunnet, kui umbes esimese linnanädala lõpuks tundsin ennast surmväsinuna. Ma ei saanud magada. Akna taga sõitsid mööda autot, vahest keegi jutustas kõva häälega tänaval. Kardina vahelt paistis sisse tänavavalgustuse triip, mida polnud võimalik kuidagi moodi kinni katta. Magasin heitlikult ja halvasti. Tihti ei tulnud und või jäi uni lühikeseks. Väsisin väga ära. Olin närviline. Tundsin lausa füüsiliselt, kuidas elujõud kahanes iga päevaga.

Sel aastal on väga teistmoodi. Olen hommikust õhtuni jalul ja ega ma ei maga kuigi palju. Aga ma jaksan ja jõuan kuidagi rohkem kui linnas! Olgu selleks siis tööalane jõudlus või üleüldse motivatsiooni hoidmine igas valdkonnas. Vaim on oluliselt värskem ja teravam, enesetunne parem. Jaksan inimestega suhelda ja naeratada.

Ma ei tea, kas see on sellepärast, et ma saan magada pimedas ja vaikuses, värskes õhus. Või sellepärast, et elan looduslikus keskkonnas. Võin iga kell astuda toast välja ja kaduda metsa. Seenel käisin vahepeal iga päev ja see on teraapiline tegevus. Näen igal selgel ööl taevas tähti. Näen, kuidas aastaajad vahelduvad – linnas seda üldiselt ei märka. Puudub nüristav ja väsitav liiklusmüra foon. Puuduvad ka kiusatused poodide näol, kust endale kõikvõimalikku kräppi kiirelt nosimiseks haarata ning pärast süümepiinade käes vaevelda. Selle asemel on isetehtud lihtne päristoit.