Õpime tänulikkust

Küllap minu lugejatele tundub, et ma elan idüllilist elu. Jätkame siis selle kuvandi loomist ja hoidmist. Virisemisel ja halamisel ei ole lihtsalt mõtet, see on ülimalt ohtlik ja leviv nakkus, mis mürgitab kiiresti kõik.

Viimasel ajal olen mõelnud, et küll mul on palju asju, mille eest olla tänulik. Kasvõi näiteks need väiksed asjakesed:

  • mul on imeline töö ning seda on palju. Mõnusalt palju.
  • mul ei ole lolli ülemust ega tagumikutunde.
  • lastel läheb koolis väga hästi, puha viied. Rõõm!
  • porimülgas maantee ja kodu vahel on küll võimas, kuid auto läheb sealt veel läbi. eelmine auto oleks olnud praeguses olukorras kasutu vidin.
  • sügis maal on imeilus. metsas on kõdunemise ja lõppemise lõhn, selline värske. see teeb õnnelikuks.
  • mul pole kunagi sahvris olnud niipalju head-paremat kui sel aastal. Milliseid imelisi pipstükke on siin valmistatud!
  • esimest korda elus ei pea ma muretsema söögitegemise pärast, sest mu kaasa kokkab paremini kui mina.
  • võin koertega tegeleda niipalju kui kulub. oleks vaid aega.
  • metsaskäimisest olen palju kirjutanud ja nii ongi.
  • magan nagu kott. öösel on pime. Ärkan hommikul väljapuhanu ja rõõmsana.
  • mu aku on täis, seda on võimalik laadida iga päev ja ma tean, kuidas seda laadida.
  • me saame hakkama ning miski ei tundu päris võimatu. See on väga oluline teadmine.
  • täna paistab päike. eilne vihm on andeks antud.
  • et ma iga päev vaatan oma teistpoolt mõttega, et kuidas mul on vedanud
  • keegi ei vaata mind veidralt, kui keset päeva klaveri taha kaon. Jah, ma võiksin oma aega kasutada ju kuidagi asjalikumalt ja tootvamalt.
  • kui elekter läheb ära, siis meil on savi!

Jah, ma võiksin kõige selle asemel kirjutada oma väga pikkadest ja väsitavatest päevadest, sellest, kui tüütu on tassida puid ja kütta ahjusid, kui kurvaks mind teeb pori sees rüselemine ja kui kole porine on mu ilus punane auto. Või et raha võiks rohkem olla ja aega võiks olla 24 tunni asemel näiteks 48 tundi ööpäevas. Et ehitustööd võiksid saada valmis justkui võluväel ja ilma pingutuseta. Et nad võiksid üldse kunagi valmis saada. Et vihma võiks sadada vähem, sest maa ei jõua seda enam vastu võtta. Et lastel võiks olla mängukaaslasi lähedal ja koolitee lühem. Et koolibussi teema oleks võinud laheneda mõistlikult, mitte nii, et iga päev 2x sõidan naaberkülla ja tagasi. Et kehakaal oleks väiksem ja suudaks eemal hoida šokolaadist. jne jne

Kõik on suhtumise küsimus. Tuleb olla tänulik selle eest, mis on.

Advertisements

2 kommentaari so far »

  1. 1

    Kristhel said,

    Olen nii nii nõus!

  2. 2

    Mel said,

    Su blogi on väga VÄGA inspireeriv ja mõnus. Äge, et võtsid ette kannapöörde ja kõik läkski just nii hästi kui pidi. Vahetasime ka perega elukohta 200km augusti lõpus ja samuti ei kahetse hetkegi.
    Kaaluteemadest…olen üritanud ka mitusada korda end käsile võtta, aga ei õnnestunud. Juhtumisi sattus kätte raamat Ideaalse kaalu võti… Soovitan soojalt.


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: