Archive for oktoober 13, 2017

Reede, kolmeteistkümnes

Jõhvikad on kavalad. Märkad neid vaid siis, kui kummardad mätta ligidale.

Ma ei tea, mis värk on reede ja kolmeteistkümnenda uskumusega. Meil siin sooserval on see päev nagu ikka. Hoolimata lakkamatust vihmast täiesti helge.

Võib-olla on asi selles, et mul õnnestus skoorida raamatukogust Šostakovitši II klaverikontserdi noot. Selle teine osa on absoluutselt lummav lugu, mis võttis mind oma võrku kohe, kui seda kuulsin, ja esimest noodist alates. Kuulasin seda vist tookord järjest oma 10-15 korda ja pidin lõpetama mitte sellepärast, et ära tüütas, vaid et muud toimetused trügisid peale. Ta on vist küll maailma kõige kurvem lugu.

Tuhnisin juba mõnda aega internetis, et kas kuskil leidub selle nooti. Netis nimelt on päris palju tasuta noote allalaadimiseks, kuid mitte seda. Ilmselt teavad teisedki, milline imeline pala see on.

Tunnike kodulähedases soos. Oh, ja ma pole veel päris Suursohu veel jõudnudki…

Kolmeteistkümnes reede ei saa olla täiuslikum, kui oled käinud soos. Seal kasvavad pöidlasuurused tüsedad jõhvikaid ja neid on palju, väga palju. Soos ei ole muid hääli, kui need mida teevad lõunamaale lendavad haned ja minu enda jalad, kui neid sügavalt mätaste vahelt välja tirin, et edasi astuda.

Kui oled kütnud sauna. Saun ise on lihtsake, seal pole elektritki. Aga on küünlad ja seinal rippuvad pealambid. Vesi tuleb ämbriga sisse tirida. Aga ta läheb ruttu kuumaks ja ei aja suitsu sisse ning sellega on antud andeks ka hämarus ning vee tassimine. Õige saun ongi hämar ja aurune. Ja kuum. Ja seal pole kiire.

Kui oled saunakütmise ajal lustinud sellesama Šostakovitšiga. Nii lihtne lugu, aga kui lummav. Mängin ja mängin aina otsast. Ülejäänud õhtul kumiseb ta peas. Geniaalne.

 

Leave a comment »