Kuidas Johann Sebastian Bach keeras kõik peapeale

Aasta tagasi kalli pinginaabri Evelyniga Tallinna Muusikakeskkooli kokkutulekul.

Aasta tagasi oli laste esimene koolivaheaeg just lõppemas. Kiirustasime Tallinna, sest pinginaaber oli mulle rääkinud pähe augu, et ilmtingimata on vaja ennast lille lüüa ja minna kooli kokkutulekule. Lõime, läksime ja olimegi. Väga vahva üritus.

Järgmiseks päevaks olin kokku leppinud intervjuu metsa. Pidime rääkima koertest ja sellest pidi saama artikkel. Et me tegelikult olime jõudnud juba enne kohtumist vahetada vist küll tuhandeid sõnumeid kõikvõimalikel (ka väga isiklikel) teemadel, vaevas mind enne seda sõitu palju küsimusi:

Kas see on tavaline intervjuu?

Kas see on artikkel või on see ettekääne kokkusaamiseks?

Kas see on vaid minu ettekääne?

Või ta on hoopis kohting?

Kas seal on väga mudane? Säärikud on vaja jalga panna või? (ei pannud ja kahetsesin).

Kas lüüa ennast lille (juhul, kui see peas oma olema kohting) või minna suvalt mütsiga lööma (kui see on lihtsalt intekas)?

Et see (vist ikkagi) pole (päris) tavaline intervjuu, oli selge tegelikult juba paar päeva tagasi. Mingil ajal räägivad inimesed ikka muusikamaitsest. See on tüüpiline jutujätkuteema, ei-midagi-erilist. Tema küsis: “mida kuulad?” Jäin mõttesse. Istusin just Savilöövil oma ümmarguse köögilaua taga ja olin ennast ühe looga täiesti pöördesse ajanud. Kas panna talle siis nüüd see link või otsida mingi laiatarbekaup? Ehmatab viimati päriselu peale vaikseks ja minema. Aga no, ma olen ju tuntud mütsiga lööja ja kopisingi youtubest selle lingi:

Vastu tuli kergendusohe ja veel üks viide Bachile, BVW 582. Milline kergendus! Kohata suvalises metsas täiesti suvaliselt inimest, kes midagi teab Bachist ja lausa suurt hulka tema teoseid on mänginud (olemata seejuures proff muusik), oli imeline. Üllatav. Ei sobi kuidagi kokku tüüpilise maamehe kuvandiga, kes autos õlut juues tümmi kuulab, nii et 10-kilomeetri raadiuses puudel lehed langevad.

Bachi loodu on minu jaoks puhas kuld. Ma ei tea ühtegi kehva teost tema loomingust. Ei tea ühtegi, mis ei haaraks sind jäägitult. Ta on kahtlemata inimkonna suurim geenius. Inimesi, kes arvavad samamoodi, leiab üldjuhul Muusikaakadeemiast, mitte aga Tartu tagant sooservalt.

Igatahes. Tollel intervjuu hommikul polnud mul muidugi vastust ühelegi oma küsimusele ja asusin lihtsalt teele, paak täis, diktofon taskus, telefon laetud, autos Bachi Brandenburgi kontserdid mängimas. Nii nagu ikka minnakse lugu tegema.

Muidugi ma üllatusin kui kohale jõudsin. Pilt petab palju. Eriti kui lisada siia veel hea fantaasia. Hirmutav oli – nii palju koeri! Küll ikka lärmavad! Kas neil on tõesti võimalik vahet teha?! Kõik on ju täiesti ühte nägu!! Nii palju on tööd! Kes jõuab neid nunnutada-jalutada-õpetada-kasida-kammida?

Olgu, ma ei pööra kohe ringi, vaatame, mis sest saab, mõtlesin. Rääkisime. Jõudsin korduvalt kahelda, kas siin ikka on teemat ajalehelooks. Läksime koertega metsa. Lendasin võssa esimese hooga. Teine katse minna siiski õnnestus. Tegime lõket, sõime suppi. Oi kui hea! Sellist suppi oskab ise keeta või?! Läks pimedaks, juttu ikka jätkus ja jätkus. Ma ei märganudki, et vihma oli sadama hakanud. Äkki oli kell saanud juba üheksa õhtul. “Kuhu sa nüüd vastu õhtut enam lähed, siin on ruumi küll,” ütles ta.

Mitte et ma poleks mõelnud terve päeva, et kuidas ajada asjad nii kaugele, et ma kohe sama teed pidi tagasi sõitma ei peaks…

Ah et mis sai sellest artiklist? Selle kirjutasin valmis ning muidugi ta ilmus. Võõrale pilgule on see tavaline lugu ajalehes. Minu jaoks on see kannapöörde algus ja see kannakas on mul kohati võtnud pea ringi käima ning pannud nii mõnigi kord pinna jalge alt kaduma. Tavaliselt täiskasvanud, soliidses keskeas (ikkagi 40+) lapsevanemad vist nii ei tee. Samas ma pole midagi ühelgi hetkel kahetsenud.

Vastupidi. Kui palju kordi olen ma ennast mõttes näpistanud ja küsinud, et kas päriselt see toimub minuga? Sest minuga ju ei juhtu selliseid lugusid. Või üldse – see on mingi lugu kuskilt raamatust või filmist, mitte päriselust. Olen kahelnud, et kas ma kõige selle värgi olen lihtsalt enda jaoks välja mõelnud? Hea fantaasiaga nagu ma olen… Aga ei, kõik on täitsa päris. Selle aasta jooksul olen tundnud ennast väga rikka, hoitu ja õnnelikuna ning kõige kummalisem – see kasvab koguaeg. Ning see peitub absoluutselt pisikestes asjades, mida ainult meie oskame näha.

Aitäh, Johann Sebastian!

 

Advertisements

2 kommentaari so far »

  1. 1

    Tikker said,

    Lugesin seda postitust edasi ja tagasi, mitu korda. Detailid on muidugi 100% erinevad, aga tunne… Tunne on täpselt sama. Kuni selleni välja, et kirjutasin just eile hommikul:

    Mina pean ennast vahetevahel ikka näpistama, et kontrollida, kas see kõik on päris. Kas see kõik on võimalik.

    Loodan, et saan aasta pärast kirjutada sama, mis sina praegu. Ja mul on tunne, et saan 🙂

  2. 2

    Karin said,

    Milline rõõm! ❤


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: