Kristallaeg ehk varahommik koertega metsas

Kristallraiesmikul. Kui lund pole, siis saab matkata ja trenni teha spetsiaalsete kärudega. Mind veavad 8 koera, Hd 10ne punt.

Esimene öökülm on peaaegu sama põnev ja ilus nagu kevade tulek. Lähed välja – kõik on jääs. Puude otsast on viimased lehed maha kukkunud ja krõbisevad maas, lompidel on jääkirme ja tavalisest koledast kulust saanud valge muinasjutt.

Ühel sellisel hommikul ärkasime juba enne päeva, sest plaan oli koos päikesega koertega metsa minna. Mõeldud-tehtud! Seda enam, et päris kaua pole niimoodi kahe rakendiga käinud.

Koertega minek on suurem ettevõtmine. Nad tuleb kõik ükshaaval ette rakendada. See tähendab, et kõigepealt tuleb rõõmust ja elevusest rabelev tegelane aedikust kätte saada, sisuliselt lohiseda tema järel rakendini, toppida talle selga rakmed ja ta positsiooni sättida. Korrata protseduuri 8-10 korda, vahepeal juba etterakendatuid kantseldades ja peale passides, et nad poolt maailma üles ei kaevaks. Õnneks rakmete närijaid meil seltskonnas pole, kuid tähelepanelik tuleb ikkagi olla. Kogu tegevust saadab kõrvulukustav haukumine. Lärmi löövad nii sõitu minejad (rõõmust!) kui ka maha jääjad (kadedusest!). Selle suure siblimise lõpuks oled ise täiesti higine ja surmväsinud ning parema meelega istuks niisama kuskil. Aga ei – nüüd on minek!

Start on väga lennukas. Kihutatakse lausa hullupööra. See on just see hetk, mida näidatakse filmides, kui seal juhtub olema midagi kelgukoertest. Õige pea läheb hoog alla, kuid seda filmides enamasti ei näidata. Hakatakse sörkima ja just siis hakkab eriti toredaks minema. Me tiksume mõnusalt. Vaid pöörded meeldivad nii väga, et aegsasti enne keeramist tempo juba tõuseb. Ah et kuidas nad teavad, kuhupoole on vaja pöörata? Juhtkoer teab, mis tähendab parem, vasak ja otse. Talle tuleb seda õigel ajal öelda ning ta teeb nagu vaja.

Joogipaus

Päike tõuseb metsa kohale. Sabad tudisevad asjalikult. Kiidan koeri nimepidi ja hüütu vaatab nagu noogutades tagasi. Raiesmikud sätendavad kui kristall. On nii vaikne, et metsas puudelt lehtede langemine kuuldub kolinana. Veider – kuidas saab leht langeda sellise kolinaga?

Need hetked on minu luksus. Päris tõsiselt – see on minu jaoks väärtuslikum kui mistahes materiaalne asi. Ei vahetaks seda millegi vastu. Pärast mõnda tundi niimoodi olen nagu ümbersündinud. Rabelemine, mis selle nimel oli vaja teha, on unustatud ja andestatud. Kõik on olnud tublid ja ära teeninud mõnusa kõhutäie ning uinaku kuudis.

Kristall on kadunud ja nüüd on juba tavaline ilus sügispäev.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: