Archive for november 10, 2017

Täitsa tavaline päev

Olen aeg-ajalt revideerinud oma päevi ja pannud täht-tähelt kirja, mida ma teen. Tagantjärele on seda vägagi huvitav lugeda, et kuidas ma mingil ajahetkel olen toimetanud.

Siin on minu üks täitsa tavaline kolmapäev:

6.00 Ärkan naerdes, sest nägin just vist küll kõige naljakamat unenägu. Kella helisemiseni on veel aega.

6.45 Kell heliseb ja nüüd ma ärkan ametlikult. Kargan voodist.

6.50 Pistan tule pliidi alla, kohvivee keema. Pudruvee ka. Teen hommikusöögi.

7.15 Sööme koolilastega hommikust. Hommikud on ikka paras tohuvabohu. Mõnel on midagi kadunud, mõni magab alles püstijalu, mõni tahab minna kooli sobimatute riietega.

7.40 Aeg on üleriided selga panna ja auto poole liikuda. Auto asub meil täna 400 meetri kaugusel naabertalu õues, sest tee kahe majapidamise vahel on suurest sõitmisest ja vihmadest muutunud olematuks ning ei taha seda niisama lõhkuda. Liikumine pidavat olema naise tervise ja ilu pant.

7.50 Stardime teise talu õuest naaberkülla, kust buss lapsed kooli viib. Igahommikune rutiin, mis täna on minu sõita.

8.10 Jõuan tuppa tagasi. Kohv on ära jahtunud, tuli pliidi all kustunud. Joon külma kohvi ja teen uuesti tule. Koristan köögi. Teine ettevõtja meie majas on juba sukeldunud oma tööasjadesse.

8.30 Avan arvuti. Vastan kirjadele. Tegelen arvetega Vaatan märkmikust, mis täna teha on vaja.

9.00 Saadan laiali mõned kirjad ja lepin homseks ühe loo osas kohtumise kokku. Tore, saab kodust välja.

9.30 Toimetan ühe saabunud loo. Hea artikkel on, kuigi komasid on kohe peoga sinna pandud. Kustutan neist palju ära.

10.00 Asun ise lugu kirjutama. Materjal selleks on olemas. Mul on vaja teha ports lugusid ühe projekti raames ning olen endale seadnud eesmärgiks järgmise nädala lõpus need lõpetada. Kümnest loost on neli valmis ja täna teen veel kaks. Katsun saada jälle oma tavapärasesse rütmi, et projektid lõpetan kõik ennetähtaegselt. See annab väga hea tunde ja loob illusiooni, et toodan endale vaba aega juurde.

10.30 Tuba on nii külm, et sõrmed lausa hanguvad. Teen tule ahju, aga see vaevu võtab vedu. Puud on toored ja märjad. Visisevad. Kuidagi saab ikka käima.

11.30 Lugu on valmis ja sai vist päris hea. Teen väljas tiiru. Tassin tuppa 10 sületäit puid, et nad natukenegi enne kütmist kuivada saaksid. Selle tööga saab vähemalt sooja.

12.00 Sunnin ennast ühte intekat diktofonilt kirjutama. See on kõige tüütum töö üldse, aga no peab.

13.00 Panen teise ahju ka tule, et lastel oleks koolist tulles hea soe koht. Te ei taha teada, kui ära tüüdanud on mind pidev kütmine ja puudega mässerdamine. Samas – tasuta trenn iga jumala päev. Võib-olla just sellepärast saan viimasel ajal süüa ükskõik mida nii, et juurde kuskile midagi ei tule.

13.30 Olen ikka tubli ja teen selle teise loo ka täna valmis.

14.30 Jalutan maantee äärde koolilastele vastu ja üllatan neid. Hah….nad ju tulevad taksoga mul koolist. Kuna mingil muul moel ei õnnestunud vallal korraldada nende koolist koju saamist, siis nüüd sõidutab neid takso. Aga 2 kuud tegime neile iga päev ise taksoteenust hommikul naaberkülla ja õhtul sealt tagasi. Nimelt puudub vallavalitsusel võimekus ja maavalitsusel tahe muuta üht maakonnaliini, mis nagunii sõidutab tühjasid busse, väikese jõksu võrra, et kaks koolilast saaksid kooli ja koju. Ega meil Eesti riigis inimesed ju tähtsad pole.

15.00 Teeme lõuna, pärast koolilapsed õue, mina tööle. Ühele eilsele tööle on tulnud parandusettepanekud. Suhtlen töö tellijaga ja lõpetame selle ära. Hästi läks. Kiire ja konstruktiivne koostöö.

16.00 Kontor kinni, väike tiir õues ja stardin trenni. Üle-üle-üle-ülejärgmises külas toimub kolmapäevaõhtuti pilates. Ma ei saa ilma pilateseta. Kord nädalas on ülivähe, kuid parem kui mitte midagi. Lastele loen sõnad peale, et nad koolitükid ära õpiks.

19.30 Jõuan koju. Oi kuidas mind on oodatud. Teeme kallistamisõhtu (loe: poetakse voodisse telekat vaatama, kallistatakse iga reklaamipausi ajal).

20.15 Koolilastest kallistajad magama, ise ka horisontaali. Pea hakkab alles nüüd ketrama kõikidest tegemata töödest. lähenevatest tähtaegadest ja eelarvetest. Mida ja millises järjekorras teha ning kust kõige selle jaoks leida aega ja vahendeid, see on pidev teema, mis ei lõpe vist kunagi. Nii kurnav, aga samas nii väljakutsuv.

 

Tegelikult oli see päris rahulik päev. Kolm aastat tagasi linnas jooksin nii.

 

 

 

Advertisements

Leave a comment »