Ahunapalu maasektori veebikodu

Mitmesugused kogutud hiirelood. Samamoodi kogusid juba ka Herz ja Kristhel.

• Istun köögis ja kirjutan lugu. Äkki tunnen, et miski läks üle jala. Silmanurgast vilksamisi näen, kuidas hiir üle toa kihutas. “Näe, hiir läks,” nentisin mõttes. Isegi mitte ei karjatanud.
• Või siis kuulen, kuidas öösel peetakse pööningul jooksuvõistlust. “Nirk läks mööda seina üles, küll ta need jooksjad kinni püüab,” nendib teinepool. Magame edasi. Las nemad seal jooksevad ja püüavad.
• Koeratoidukottide virna alumised kotid on nii peenelt puruks näritud, et kogu virn on ümber kukkunud. Üksiti on hiired kottidesse näritud augud täis toppinud kivivilla. Einoh, ka nii võib, muidu jookseks hüva kraam ju kotist välja. Kogu tegevus on toimunud ühe öö jooksul.
• Hommikul tuleb Hanna oma toast, hiirelõks koos hiirega nööripidi käes (lõks tuleb nööriga millegi külge siduda, sest muidu läheb lõksus rabelev hiir temaga ei tea kuhu). “Emme, vaata kui ilus surnud hiir!”
• Koeratoidukottide juures seisab ahvatlev mürgivaagen, mida on ka kenasti tühjendatud. Millalgi leiame koti koeratoitu, mis on puruks näritud ja kuhu on tassitud kogu see mürk, mille arvasime närilised olevat konsumeerinud. Ega loom pole loll.