Läbiviielised

Ma pole ammu kirjutanud, kuidas Hdel läheb uues koolis – Võnnu keskkoolis. Parandan vea.

Esimene trimester on läbi ja nad on läbiviielised. Kummalgi oli vist jooksvalt paar nelja, aga trimestrihinded kõik viied. Käitumine ja hoolsus eeskujulik Helenal, Hanna üle hea ei saanud (ja ma ei imesta, arvestades, milline jutulind ja ringisäbeleja ta on). Märkusi, hilinemisi ega põhjuseta puudumisi pole.

Hämmastav. Eelmises koolis ei läinud neil sugugi nii libedalt. Hindeid küll ei pandud, aga eriti just Hanna tunnistus oli üpris nukker. Kirjatehnika rahuldav, käeline tegevus rahuldav, lugemine, kirjutamine ka. Käitumisega üldse pahad lood. Helenal oli parem, aga ka mitte läbiviieline.

Ma ei saa öelda, et nüüd meil tohutu õppimine käiks. Enamasti õpivad nad kooliasjad ära pikapäevarühmas või siis teevad kodus 10 minutit. Harva, kui olen pidanud juures istuma ja midagi seletama.

Kõige enam teeb rõõmu see, et eesti keele grammatikaga läheb hästi. G, b, d koha pealt hakkab tekkima mingi arusaam ja kuulmine. Nad ka pingutavad, sest olen neile rääkinud, et kui nad ei õpi ära grammatikareegleid ja neid ei rakenda, siis jäävadki eluaeg valesti kirjutama nagu tegelikult ju väga paljud inimesed, kes oma emakeelt vigaselt kirjutavad. See on piinlik.

Klass on neil Võnnu koolis sisuliselt sama suur kui oli Tallinna kombinaatkoolis. Ehk et ega õpetajal pole suurt rohkem aega personaalseks tegelemiseks. Eks murelapsi on ka klassis ja mõnikord kipub ka riidusid olema. Süstemaatilisest kiusamisest aga pole mulle räägitud.

Nad osalevad igasugustes ringides. Draamaringis (väga meeldib), maleringis (Helena: males on meil põhiliselt nuubid), spordiringis, kunstiringis, koorilaulus (nad lähevad Uma Pidole laulma ja ootavad seda juba väga!) ning rahvatantsus, kuhu nad tegelikult üldse minna ei tahtnud, aga kuhu nad sisuliselt poolvägisi värvati ja kus nad nüüd väga rahul on. Lisaks käivad Tartus ratsutamas. Hanna tahaks minna kodutütardesse, aga ma nüüd ei teagi.. Helena igatseb väga viiuliõpingute järele ja tahaks nendega uuesti alata. Samuti tahab ta hakata klaverit õppima. See viimane seisab nüüd Palgi tallu kolimise taga, sest klaver on seal ja kui me oleme ära kolinud, siis hakkan talle ise tunde andma. Mäletate, ma olen ju tegelikult väljaõppinud klaveriõpetaja (kuigi pole üle 20 aasta praktiseerinud:))

Hd on terve kooli peale kõige kaugemalt koolis käivad lapsed. Nende koolitee on 20 kilomeetrit pikk. Nad on kenasti sõitmisega hakkama saanud, mingeid bussidest mahajäämisi pole olnud. Kuna me elame nii eraldi metsas, siis paraku pole ka erilist klassivälist suhtlemist. Ega ma ei tea, kas seda on vaja. Ma ise ka oma klassikaaslastega vabal ajal ei suhelnud ja kuidagi kasvasin täitsa normaalseks inimeseks.

Advertisements

1 Response so far »

  1. 1

    Kui ikka viiul on hinges, siis uuri võimalust Mooste rahvamuusikakoolis viiulit õppida. Pole vast nii pikk maa käia 🙂


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: