Köögipoolest

Mind tundvad inimesed teavad hästi, KUI suur oma töö fänn ma olen. Jah, mina olengi see, kes mõnikord öösel ootab hommikut, et saaks asuda kirjutama ja kes suure osa oma ajast mõtlebki töömõtteid. Täitsa vabatahtlikult, kusjuures.

Aga sellel imetoredal tööl on ka köögipool. Urmas Ott on öelnud, et intervjueerimine on imelihtne, kuid see, mis sellele eelneb ehk siis inimeste taga ajamine ja pehmeks rääkimine, et nad räägiksid, see on kohutavalt raske töö. Nii ongi.

Kindlasti suurem osa minu tööajast kulub just sellele tegevusele. Tihti olen tabanud ennast mõttelt, et ma ikka tõesti ei mõista inimesi. Miks nad ei vasta, kui neile täiesti normaalselt ja viisakalt kirjutatakse? Ma räägin siin just nendest inimestest, kellega astun suhtlusesse esmakordselt. Väga suur hulk inimesi nagu ei loekski oma e-kirju. Kusjuures ma alati kirjutan potentsiaalsele intervjueeritavale, et palun vastaku mulle ka siis, kui ta ei ole huvitatud või tõesti ei saa intervjuud anda. On täiesti OK öelda “ei”. Ja on täiesti OK, kui inimesel tõesti ongi nii kiire, et tal pole aega ajakirjanikuga suhelda. Ma ei eelda, et mulle vastatakse sama päeva sees, aga mingil lähipäeval oleks normaalne seda teha. Aga lihtsalt vastamata jätmine – see on natuke nagu ebaviisakus.

Siinkohal tuleb kindlasti ära mainida ettevõtete ja asutuste üldmeilid. Vahet pole, kas tegemist on ühemehefirmaga või suurkontserniga, üldmeilile kirjutamine on 95-protsendil juhtudest täiesti mõttetu. Sealt vastust ei tule. Ja pole vahet, mis teema kirjutada – kas sa küsid intervjuud või hinnapakkumist, ikka ei tule vastust.

Omaette tõug inimesi on lubajad. Ta lubab sulle vastata. Jah, kohe-kohe läheb oma meilikasti ja kirjutab sulle. Ootad. Ei vasta. Helistad järgmisel päeval. Ta jälle lubab. Võibolla helistad veel, kui tõesti väga vaja on. Üldjuhul ma aga ei helista, vaid otsin järgmise inimese. Huvitav, kas nendele inimestele endile meeldib töötada sellistega, kes aina lubavad ja oma lubadusi ei täida?

Mind häirib kõige enam see, kui minu aega raisatakse. Just hiljuti vihastasin ennast üsna tumesiniseks. Olin kirjutanud ühele inimesele, tutvustanud ennast ajakirjanikuna (nagu alati), palunud abi ühe loo kirjutamisel ja kokkusaamist selle vestluse tegemiseks. Selgitanud, et kirjutan sellel- ja sellel teemal lugu ning uurinud, kas ta saab mind sel teemal aidata. Tema ütles, et saab. Saime kokku. Rääkisin uuesti üle, millest on lugu ja milline on tema roll. Selgitasin asjade käiku – me räägime siin ja praegu, siis lähen mina kirjutan loo valmis ja saadan talle näha. Et ta saab seda täiendada, parandada, kõike teha. Tema noogutas. Panin lauale meie vahele diktofoni, vajutasin käima ja hakkasime rääkima. Mina küsisin, tema vastas. 45 minutit hiljem, kui juba lõpusõnade juures olin, ütleb tema mulle, et ta ei saanud aru, et annab ajakirjanikule intervjuud. Hakkasin selgitamisega otsast peale. Mõni päev hiljem saabus kiri, et kustutagu ma helifail ära, et tema ei saanud aru, et annab ajakirjanikule intervjuud. Tema ei olevat aru saanud, et laual olev punase tulega ese on diktofon. Oeh. Tahtnuksin karjuda! Oleks siis olnud mingi eriti keeruline või kuidagigi kriitiline teema. Ei, suhteliselt uina-muina tavaline jutt, ei midagi, mille pärast põdeda. Olen 21 aastat teinud ajakirjanikutööd, aga seda pole veel juhtunud, et ma ei suudagi inimesele selgeks teha, et “ma olen ajakirjanik, ma kirjutan lugu, see ei ole niisama kohvikuvestlus”. Aga noh, õppetund mulle – ära eelda, et inimesed on normaalsed. Enamasti nad küll on, aga sekka satub tõesti väga igasuguseid.

Kiidan aga praktikante ja üldse noori töötajaid. Üldjuhul on nad väga innukad ja abivalmid. Ja kiired. Kiirus meeldib mulle üle kõige. Kui tahad minuga hästi läbi saada, siis mõtle kiirelt, vasta kiirelt, ole kiire. Suhtu oma ja minu ajasse säästvalt.

 

Advertisements

2 kommentaari so far »

  1. 1

    ritsik said,

    Mul on olnud juhus, kus intervjueerisin inimest pika persooniloo tarvis, teeme fotod, kirjutan kõik valmis, saadan lugeda ja – ta vastab, et mõtles ümber ega soovi, et temast lugu ilmuks. Midagi teha ei olnud, ei ilmunudki. Elu sees ei tee enam tegemist selle tüübiga.

  2. 2

    Juss said,

    Mina kasutan oma töös ka diktofoni. Sageli. Segaduste vältimiseks selgitan salvestuse alguses intervjueeritavale, et salvestan vestluse ja küsin temalt nõusolekut. Kõik see jutt jääb salvestisele ja pärast ei ole kellelgi midagi õiendada. Vähemalt seni pole olnud.


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: