Minu aasta maal

Mõnest minu postitusest võivad mind mittetundvad inimesed järeldada, et olen kibestunud. Muudkui virisen. Et küll ei saa autoga tee peal kinni jäämata sõidetud, küll ei saa lapsi Alatskivile kooli kärutatud ja udubeened-ürgkallid keksukastid ka ei sobi.

Selle kõige juures ei ole aga praktiliselt ühtegi päeva, kui ma ei tänaks saatust ja elu selle eest, et saan elada absoluutses luksuses – maal, keset metsi, sisuliselt oma kuningriigis.

Aastaga on muutunud nii palju. Mul oli maale kolimise eel igasuguseid hirmusid. Olin ju kaua maale kolimisest mõelnud, aga alati leidnud endale mingi ettekäände, miks seda veel mitte teha. Tegelikult taandus kõik ära hirmule, et kas saan ikka teistsuguses keskkonnas hakkama, päriselt ja aastaringi.

Näiteks kartsin ma, et äkki vabakutseline ajakirjanik, kes elab kuskil tõelises pärapõrgus, jääb ilma tööta. No et ei tellita enam lugusid, ükskõik mis põhjusel. Täiesti mõttetu hirm – töömaht ei ole muutunud või pigem kasvanud.

Siis kartsin, et võib-olla muutun väga eraklikuks, sest siin, maailma otsas, ei ole mul ühtegi tuttavat ees. Selle teemaga on nüüd küll nii, et olgem ausad – ma olen alati olnud eraklik. Ma ei naudi suuri seltskondi ja minu isiklikku piiri ületav suhtlemine teiste inimestega väsitab. Mind on alati väsitanud trügimine, järjekorrad ja kaubanduskeskused. Olin võrdlemisi eraklik ka linnas elades. Linnas elades püüdsin igal võimalusel põgeneda loodusesse, mis aitab inimväsimusest üle saada.

Võib-olla on maaelu nii rutiinne, et ma lihtsalt lämbun ära selle ühetaolisuse sisse? Talvel oli mul mõnikord see tunne. Eriti siis, kui kogu elu keerles kütmise ümber. Viletsate puude ümber, millega toa soojaks saamine oli väga keeruline. Ja nii iga päev. Ses mõttes, et küttesüsteem tuleb pikas plaanis ümber sättida nii, et ei peaks olema pidev kütmise ori.

Maal tuleb ise kõigega hakkama saada. See mind praegu ei hirmuta, sest me saamegi hakkama.

Mobiililevi on olematu ja internet aeglane. See on väga suur probleem hoolimata asjaolust, et kõik levi tekitavad lisavidinad on juba püsti.

Tee on vilets. Asfaldilt meie juurde on ca 15 km kruusateed, mis tähendab, et auto on porine või tolmune koguaeg. Loodan, et kevadine tee-ekstreemsus jääb ajalukku, sest õige peatselt peaks meie riigimaanteel algama erakorraline remont.

Elutingimused on …. teistsugused. Jah, ei ole kanalisatsiooni praegu (veel), vett tuleb tassida välja ja sisse. Aga loodame, et see teema saab lähiajal lahendatud. Samas muus osas on elutingimused kindlasti paremad kui kitsas linnakorteris. Ei saagi enam üldse aru, kuidas me sinna tillukesse korterisse ära mahtusime ja hulluks ei läinud.

Sääsed, parmud ja muud tüütud mutikad. On küll tüütu, kuid ammu olen nende kui maaelu paratamatu kaasnähtusega harjunud.

Meelelahutus ja muu tingel-tangel. Ei tunne millestki puudust. Kui tahan minna kontserdile või kinno, siis lähen. Täpselt samamoodi nagu linnaski. Sellega on hästi.

Mets ja korilus. Piiramatud võimalused korjata midagi peaaegu koguaeg! Minu jaoks täielik paradiisielu.

Laste haridus ja sellega seonduv olme. Neile meeldib oma uues koolis. Eks laste vahel ikka tuleb mõnikord probleeme, aga kus neid poleks. Tülid ei küsi asukohast. Laste koolitee on aga ränk. Eriti minule, kui peamisele vastutajale. Minust sõltub see, kas nad jõuavad hommikul bussi peale ja õhtul bussilt koju või jääbki kooli minemata. Kogu oma tööelu ja logistika pean ma selle järgi sättima. Bussi peale saavad nad 6 km kauguselt järgmisest külast ja sinna pean nad autoga viima. Ei olevat võimalik muuta bussiliini nii, et see teeks väikese jõnksu sisse ja võtaks peale veel kaks koolilast.

Huviharidus. Ka see taandub ära olme (loe: transport) taha. Viin neid ratsatrenni, ise passin. Järgmisel sügisel hakkan viima Tartusse muusikakooli, ise passima. Loomulikult autoga. Bussiga ei ole võimalik kuskile sõita, sest bussigraafikud ei ole tehtud inimeste järgi. Maal elava vähegi vastutustundliku lapsevanema elu paraku möödubki suures osas autoroolis. Aeg, mille jooksul võiksin teha midagi palju-palju kasulikumat.

Liikumine ja tervislikud eluviisid. Oi, nende harrastamiseks on meil ideaalsed tingimused. Laste lähimad sõbrad elavad 7 km kaugusel. Ega muud, kui jalgratastele ja väntavad kohale. Minuga on alati valmis jooksma/jalutama tulema terve hulk koeri. Ma ei pea spordiharrastamiseks sõitma kuskile linnaserva, vaid astun kodust välja, istun rattale või talvel astun suuskadele ja lähen. Ei saa olla mõnusamat!

Maal on väga mõnus elada! Aga ärge tulge siia kampaaniate raames, vaid tulge siis, kui olete päriselt nendeks

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: