Jooksuvihkaja ülestunnistus: olen sõltlane

37810563_693145171040425_3347949701839192064_n

Ühel varahommikul koos sõbranna koera Kaiaga, kes on praegu oma sünnikodus hoiul. Tema ootab ka väga jahedust. 

Olen endale külge harjutanud uue sõltuvuse – ei saa jooksmata. Ostsin mõnda aega tagasi elu esimese spordikella ja sellega on nii mõnus protsessi (progressi) jälgida.

Kaks kuud tagasi jooksmist alustades olin rõõmust rullis, kui suutsin 5 km ilma maha suremata läbi joosta. Eks ikka vahepeal kõndisin ka. Nüüd ammu enam mitte ja 5 kilomeetrit on täielik naljamäng. Ma ei taha nii vähe joosta, sest see ei anna kaiffi kätte. Jah, sellist juttu räägib elupõline jooksuvihkaja. Elu-elukest:)

Käin jooksmas vara-vara hommikul, sest päeva edenedes tulevad välja parmud ja kuna nende kaitseks on vaja riietuda paksult ja kihiliselt, siis skafandris kuuma käes joosta ei jaksa. Aga varahommikul on tore – ma stardin kuskil 6 ajal. Parimatel hommikutel pole kiiret ehk et saan võtta ette pikema jooksu, tund ja 15 minutit peale. Ammu enam ei kõnni ma ühtegi sammu. Võhmale võtab ainult siis, kui asja ise “punasesse” ajan. Nagu ütles üks mu hea sõber – kõik on kinni hingamises.

Mu jooksumuusika on Bach. Milline õnnistus on enne päeva joosta metsateel ja Bachi kuulata. Ka kõik maailma rikkused ei teeks mind õnnelikumaks kui see emotsioon. Hing laulab.

Ja ma üllatun. Näiteks sellest, et ootan tihtipeale kannatamatult hommikut, et saaks juba minna. Kell ütleb, kui palju on vaja kahe trenni vahele pausi jätta, et treeningust kõige rohkem tolku oleks. Kui parasjagu on trennivaba päev, siis on tunne……tühi ja ootuärev eelseisva päeva ees. Pole siiani veel kordagi kohanud tunnet, et ah ma täna ei viitsi minna. Sest ma ju tean, et teekond ukseni on küll keeruline, kuid juba koduhoovist lahkudes tuleb sisse hea võbelus, sest varsti saabub tuttav kaifitunne. Täitsa nagu narkomaan olen.

Pole kunagi tundnud jalgades väsimust, justkui polekski jooksmisel pistmist jalgadega. Ei tea, mis on lihasvalu või hing paelaga kaelas tunne.

Alati olen armastanud kuumi suvesid, kuid praegu on kuumusest juba seetõttu väga siiber, et tahaks joosta normaalselt. Tahaks joosta vähemates riietes, kui paksud vatid, tahaks võtta mõne koera jooksule kaasa ja tahaks joosta rohkem. Ootan kannatamatult jahedamaid ilmasid, et saaks proovida, palju ma üldse jaksan ja kuidas on joosta siis, kui õhk kuumusest raske ei ole.

 

Advertisements

1 Response so far »

  1. 1

    Frieda said,

    Äratundmisrõõm valdas mind seda lugedes 🙂 Pool aastast ma jooksen ning siis on mul sarnane tunne veidi nõrgem, kuigi ka täiesti eksisteeriv, aga see pool aastast, mis kulub maanteerattasõidule on just täpselt see – iga jumala kord tunnen, kuidas hing laulab sees ning trennivaba päev tundub selle endorfiinidoosita kuidagi tühi.


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: