Archive for august, 2018

Nahkhiired ja palverännak

Viimased päevad on möödunud pidevalt kuhugile minnes.

Reedel käisime Hanna ja Helenaga Piusal nahkhiireööl. Oli väga põnev. Selgub, et nahkhiired on uskumatult targad ja huvitavad loomad. Mina olin neid seni pidanud ikka…..no lihtsalt nahkhiirteks. Mõelge ise:

  • Nahkhiir elab olenevalt liigist 15-20 aastat
  • Mõni liik võtab ette 1000-kilomeetriseid rännakuid, mõni elab paiga peal
  • Neil sünnib korraga vaid üks poeg, harva 2 ja haruharva 3 poega. Mismoodi ema saab hakkama 3 poja üleskasvatamisega, on müstika, sest nisasid on tal vaid kaks.
  • See, millal pojad sünnivad, sõltub ilmast. Kui ilm on sobilik, siis hakkab juba sügisel viljastatud munarakk arenema, aga kui ilm on vilets, siis see lihtsalt ootab oma aega.
  • Nad talvituvad täpipealt samas kohas alati. Piusal on leitud, et lausa samas koopas. Ehk et ta läheb käib vahepeal ära 1000 kilomeetri kaugusel ja siis oskab tulla täpselt samasse kohta tagasi. Piusa koobastes on neid ca 3500 ja see on üks ümbruskonna tähtsamaid talvituspaiku.
  • Nad näevad kõrvadega ja piiksuvad selleks lennates koguaeg. Selle asja nimi on kajalokatsioon ja nad suudavad sellise “nägemise” abil püüda millimeetrist väiksemaid putukaid.
  • Nad ei pelga inimeste läheduses elamist ja inimene võib neid segada ainult häirimisega siis, kui nad talvituvad. Iga ärkamine on talle jõupingutus ja energiakadu. Kui neid on palju, võib mitte talve üle elada, sest süüa talvel ju pole.
  • Nad elavad kolooniatena emased üheskoos. Nende lapsed sünnivad samal ajal ja siis moodustavad nad nö lasteaia.

Igatahes. Kuulasime teoreetilist juttu ja siis läksime lampide ning detektoritega pimedasse metsa koopaavade juurde nahkhiiri vaatlema. Detektor püüab kinni heli, mida nahkhiir koguaeg lennates teeb, kuid mida inimkõrv ei kuule. Eri liigid teevad erinevat häält ja eriti proffid teadlased määravad hääle järgi liike. Metsas käis päris tihe nahkhiirte sagimine.

Nahkhiireteema on ka päris aktuaalne meil kodus. Neid on näha pea igal õhtul ja millalgi sattusid pojad lausa tuppa.

Järgmisel hommikul ootas mind taas ees rännak. Sõbranna Gea ja tema sõbranna Liisi kõnnivad läbi Pirita-Vastseliina palverännuteed ning olid otsaga jõudnud Põlvamaale. Liitusin nendega üheks päevaks.

Milline mõnus astumine! Sa lihtsalt kõnnid ja pead (omaarust) tarka vestlust. Aeg (ja kilomeetrid) läksid nii ruttu. Minu panus jäi 22 km peale, Gea ja Liisi aga astusid nädalavahetusega läbi 90 km. Müts maha!

39453301_309740606242326_3776097236182630400_n

 

 

Advertisements

Leave a comment »

Savilöövi blogil on sünnipäev – 10 aastat lugusid!

IMG_5193

Avastasin just, et olen maha maganud Savilöövi blogi sünnipäeva. Märkamatult on täis saanud 10 aastat maasektori-teemalisi blogilugusid!

10 aasta tagust suve mäletan väga hästi. Sellel suvel leidsin ühes vanas mahajäetud talus kolades vanaaegse titevoodi ja tegime Savilöövi pööningul esimesi plaane, mida sellega võiks peale hakata. Veel ei olnud märki Hannast ja Helenast, aga millegipärast oli mul täiesti kindel aimdus, et keegi tuleb varsti meie juurde.

Alguses kirjutasin blogis põhiliselt ehitusjuttu, sest me ehitasime esimese 10 aasta jooksul siin palju, siis viimastel aastatel on ehitusloba jäänud oluliselt vähemaks. Vahemärkuseks – kui Savilöövi ei leia selle suve jooksul uut omanikku, siis järgmise aasta jaanipäeval peame pidu “20 aastat Savilöövi omanikuna”.

Niisiis. Kui Hanna ja Helena sündisid, jäid ehitustööd rohkem soiku. Aga just siis said alguse pikad suved Savilöövil. Tehnoloogia arenes kiiresti ja oli võimalik töötada kodunt. Ei pidanud enam käima kuskil toimetuses istumas. Palju suvesid veetsime siin kolme põlvkonna naistega neljakesi. Tegeledes koriluse, igasuguste loominguliste projektide, kirjutamise ja muidu maaelu nautimisega. Ühel aastal pidasime isegi kanu.

Mul ei ole Savilöövi talu algusaegadest palju pilte alles, aga siit on näha, milline see maja oli aastal 2000 ja kuidas sai ta peale praeguse katuse. Vaatan, et ligi 20 aasta jooksul pole maja otsasein, mis, tõsi küll, mõnele võib hirmu nahka ajada, edasi lagunenud mitte üks gramm. Rõõm.

Blogi esimesi postitusi on selle talu ostulugu. Mõnes mõttes olen ma nüüd ringi ära teinud ja otsin kedagi, kes siia tulles näeks seda kohta umbes nii nagu mina ligi 20 aastat tagasi.

 

Leave a comment »

Meile tuli Kuuki

IMG_7203

Saage tuttavaks – see on Kuuki (või peenemalt Cookie)! Kuuki tuli meie juurde metsast. Ilmus ca 10 päeva tagasi kui kummitus maja juurde, ise ülikõhn ja äärmiselt inimpelglik. Nii kui keegi majast välja tuli, nii ta kohe põgenes.

Aga ta oli järjekindel. Hiilis muudkui ümber maja. Ühel õhtul panin talle natuke piima alustassile. Muidugi ta ei julenud seda minu nähes süüa, kuid hommikuks oli piim kadunud. Ja järgmisel päeval täpipealt samal kellaajal istus väike metskass sama koha peal, kus ta päev varem süüa sai. Muidugi me kostitasime teda veel.

Kolme päeva pärast oli metskass muutunud nii julgeks, et hõõrus lastel juba sääri ja lubas endale pai teha. Õigupoolest – ta lausa otsis kontakti ja lunis pai. Seda teeb ta üldse igal võimalusel.

Oma nime õppis ära kohe. Nüüd istubki Kuuki meil pidevalt ukse taga, valmis hävitama kõik palukesed, mis talle antakse. Ja kui teda parasjagu pole, siis lendab kohe kohale kutsumise peale. Niipalju siis metsikust kassist.

Kuuki on emane. Paistab olevat terve, küll aga kohutavalt kõhn. Ei saa aru, kas ta on nälginuna kasvanud ekstreemselt väike täiskasvanud kass või alles kassipoeg. Mängida ta igatahes ei oska või ei taha.

 

 

 

Leave a comment »