Nahkhiired ja palverännak

Viimased päevad on möödunud pidevalt kuhugile minnes.

Reedel käisime Hanna ja Helenaga Piusal nahkhiireööl. Oli väga põnev. Selgub, et nahkhiired on uskumatult targad ja huvitavad loomad. Mina olin neid seni pidanud ikka…..no lihtsalt nahkhiirteks. Mõelge ise:

  • Nahkhiir elab olenevalt liigist 15-20 aastat
  • Mõni liik võtab ette 1000-kilomeetriseid rännakuid, mõni elab paiga peal
  • Neil sünnib korraga vaid üks poeg, harva 2 ja haruharva 3 poega. Mismoodi ema saab hakkama 3 poja üleskasvatamisega, on müstika, sest nisasid on tal vaid kaks.
  • See, millal pojad sünnivad, sõltub ilmast. Kui ilm on sobilik, siis hakkab juba sügisel viljastatud munarakk arenema, aga kui ilm on vilets, siis see lihtsalt ootab oma aega.
  • Nad talvituvad täpipealt samas kohas alati. Piusal on leitud, et lausa samas koopas. Ehk et ta läheb käib vahepeal ära 1000 kilomeetri kaugusel ja siis oskab tulla täpselt samasse kohta tagasi. Piusa koobastes on neid ca 3500 ja see on üks ümbruskonna tähtsamaid talvituspaiku.
  • Nad näevad kõrvadega ja piiksuvad selleks lennates koguaeg. Selle asja nimi on kajalokatsioon ja nad suudavad sellise “nägemise” abil püüda millimeetrist väiksemaid putukaid.
  • Nad ei pelga inimeste läheduses elamist ja inimene võib neid segada ainult häirimisega siis, kui nad talvituvad. Iga ärkamine on talle jõupingutus ja energiakadu. Kui neid on palju, võib mitte talve üle elada, sest süüa talvel ju pole.
  • Nad elavad kolooniatena emased üheskoos. Nende lapsed sünnivad samal ajal ja siis moodustavad nad nö lasteaia.

Igatahes. Kuulasime teoreetilist juttu ja siis läksime lampide ning detektoritega pimedasse metsa koopaavade juurde nahkhiiri vaatlema. Detektor püüab kinni heli, mida nahkhiir koguaeg lennates teeb, kuid mida inimkõrv ei kuule. Eri liigid teevad erinevat häält ja eriti proffid teadlased määravad hääle järgi liike. Metsas käis päris tihe nahkhiirte sagimine.

Nahkhiireteema on ka päris aktuaalne meil kodus. Neid on näha pea igal õhtul ja millalgi sattusid pojad lausa tuppa.

Järgmisel hommikul ootas mind taas ees rännak. Sõbranna Gea ja tema sõbranna Liisi kõnnivad läbi Pirita-Vastseliina palverännuteed ning olid otsaga jõudnud Põlvamaale. Liitusin nendega üheks päevaks.

Milline mõnus astumine! Sa lihtsalt kõnnid ja pead (omaarust) tarka vestlust. Aeg (ja kilomeetrid) läksid nii ruttu. Minu panus jäi 22 km peale, Gea ja Liisi aga astusid nädalavahetusega läbi 90 km. Müts maha!

39453301_309740606242326_3776097236182630400_n

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: