Archive for september, 2018

Puruvaene kuldklient

Mõnda aega tagasi oli mul tarvis suhelda pangaga teemal eluasemelaen ja selle osaline tagasimaksmine. Olen selle panga klient aegade hämarusest saadik, korralikult maksnud tagasi eluasemelaenu ja teen seda veel palju aastaid. Kuldklient loomulikult. Paraku aga kujunevad kõiksugused laenuteemalised suhtlused alati üdini vastikuteks nagu ka seekord.

Seekord tõestati mulle ära, et ma olen rott. Mõttetu inimene, kelle hakkamasaamine on äärmiselt suure küsimärgi all ning kelle suhtes pank peab olema väga-väga ettevaatlik. Parem on, kui saaks selliselt üldse laenu ära võtta.

Ma saan ju aru küll, et neil seal pangas on omad valemid inimeste hakkamasaamise mõõtmiseks. Aga no ei toimi need valemid päriselus, vaid tegelikult on see isiklik valem. Mis see täpselt on – ma arvan, et ma ei pea mingile pangatibile seda ette lugema. Seda enam, et ta ei mõista nagunii ja raamidesse see ka ei mahu.

Näiteks seegikord. No on tütarlapsel sisuliselt võimatu mõista seda, kuidas inimene töötab omaenda ettevõttes ja see ongi täiesti turvaline. Tema valemi järgi on see kohutavalt ohtlik! Ta ei saa aru jutust, et oma juurest on välistatud vallandamine ja koondamine. Minumeelest on just mistahes teise tööandja juures töötamine kordades ohtlikum, kui iseendale palka maksta. Enda eest oled ikka motiveeritud hoolitsema, aga tööandjana võid vabalt üle lasta, kui tundub parasjagu olema vajadus nt kulude kokkuhoidmiseks. Olen ise seda mitu korda kogenud ja tean täpselt, et ka kõige kindlama näiv töökoht prestiižikas suurettevõttes pole seda teps mitte.

Järgmine küsimus – miks on palk nii väike? Mina vastu: aga mul ei ole rohkem vaja! Ma maksan niipalju kui vaja on! Miks ma peaks endale kihutama Eesti keskmist palka, kui mul seda vaja ei ole?! Selle peale jooksis “analüütikul” juhe täiesti kokku. “Agakuidasniisiissaab????”

Edasi kujunes asi juba minu tööandja finantsanalüüsiks. Sest no mine hullu tea, äkki ma ikka tõmban iseendal naha üle kõrvade ja kaon ära kõige oma osaühingu ja pangalaenuga. Seda hüpoteesi ei õnnestunud küll tõestada, kuid kahtlus jäi ikkagi üles.

Nii jätkus see tramburai ja minu analüüsimine umbes nädala. Ja ma ei tahtnud muud, kui tagastada osa eluasemelaenu ja “lahti teha” lisatagatise.

Lõpptulemus. Kõik sai tehtud, kuid tunne jäi vastik, selline “sa oled rott”. Muidugi keegi mulle seda otse ei öelnud, aga suhtumine oli selline, et no niimoodi nagu ma elan, ei tohiks küll üks kuldklient elada. Et no see on ikka täisvaestemaja.

Mis puutub vaesusesse või rikkusesse, siis ma ei oska seda rahas mõõta. Palga suurus ei ole minu jaoks mõõdupuu. Sest nimelt on rahal komme tulla ja minna. Hakkama on võimalik saada piskuga, olemata seejuures märkimisväärselt õnnetu. On jah olemas inimesi, kelle jaoks väline glamuur ja plingpling on äärmiselt tähtsad, aga mina ei hakka vist küll kunagi pidama mõõdupuuks mingeid Türgi reise, kalleid hilpe-jalanõusid või kiiskavat uut autot. Tarbimine on üldse selline, mida üritan teha võimalikult vähe. Mulle ei meeldi tarbida. Vastik on raha kulutada, poed pole kohad, kus ma oma vähest vaba aega veeta tahaksin. Mu stressitase tõuseb juba ette, kui ees seisab suurem poeskäik.

Rikkus peitub hoopis milleski muus, kui asjades. Rikkus on see, kui saad teha tööd, mis meeldib. Kui seda tööd on palju, kui sind hinnatakse. Kui saad elada nii nagu ise tahad. Näiteks sellise luksusega, et ei pea iga jumala päev kellegi juurde tööd minema tegema, vaid saad seda teha kodus enda juures. Rikkus on elamine keset metsa, in-the-middle-of-nowhere. Rikkus on oskus saada hakkama vähesega ning ometi majandada nii, et jätkub kõigeks.

Jah, mul võib olla ju mõni päev olla arvel 2 senti raha, aga ma tunnen end rikkana. Ja see värk ei mahu mitte ühegi analüütiku valemisse.

Advertisements

3 kommentaari »

See ei ole enam Savilöövi netikodu!

Savilöövi talul on uued omanikud ja edaspidi ei leia siit blogist enam lugusid Savilöövilt. Talu müümine oli keeruline ja kurb. Ikkagi suur tükk elust, lausa ajastu. Aga eriti selle suve jooksul sai mulle selgeks, et ma ei jõua enam.

Terve suve sõitsin lugematuid kordi Tartumaalt Valgamaale. Heina niitma, rohima, uksi avama, talu näitama, katust tõrvama. Kõik need päevad olid vaid meeletu töörabamine hommikust õhtuni. Nii ei ole tore. Kahes talus korraga elada ei saa. Ja sellepärast on mul nüüd hea meel, et Savilöövil on rahvas, kes saabki keskenduda ühele paigale.

Siit blogist leiab nüüd lugusid ühest teisest maasektorist – Tartumaalt Ahunapalust. Siin elame me metsade keskel, Emajõe Suursoo ääres. Seened, marjad, koerad. Mulle meeldib siin. Tunnen ennast siin väga rikkana. Hanna ja Helena õhkavad väga tihti, et küll on tore ikka maal elada. Enamasti neil hetkedel, mida linnas lihtsalt pole – näiteks kui sa kõnnid üle õue tähistaeva all saunast tuppa või kui astud ilusal päikelisel hommikul kastesele rohule. Või nopid puu otsast magusaid ploome. Kohtud kooliteel metskitsega või kuuled hommikul soo tagant kurgete kurvatoonilist häälitsemist.

Siin olen uue ringi alguses. Seis on üsna sama nagu Savilöövilgi alguses – kõik laguneb, sest eelmine peremees pole olnud ülemäära hoolikas. Kõike tahaks teha kohe, sest ma olen ju kole kärsitu! Aga ega ei jõua ei ajaliselt ega finantsiliselt. Siis teeme järk-järgult.

 

Comments (1) »