Poolmaraton

SF-f1e0827e99f1d41393aae4214282e5bf

Melomaan loodust nautimas. Jooksu lõpuni on 2 kilomeetrit. 

Tehtud, joostud!

Ma ei mäleta enam, kust see mõte tuli, et on vaja joosta 21 kilomeetrit Tartu Linnamaratonil, kuid kindlasti polnud see minu enda mõte. Ma poleks julgenud. Ikkagi üüüüratu maa ju. Ja pealegi ei meeldi mulle jooksmine.

Niisiis, arvata on, et see idee tekkis neil lugematutel jooksuteemalistel mõttearendustel, mida me kodus oleme pidanud. H.l oli uitmõte joosta maraton. Oli seda ülemöödunud aastal teinud ja tahtis korrata.

Mina hakkasin trenni tegema kuskil juuni alguses, tema vast poolteist kuud hiljem. Maratoniidee tuli kuskil augustis. Panime omale sihiks, et otsustame viimasel Linnamaratonile regamise soodushinna-päeval ehk septembri alguses, kas läheme või mitte. Päev enne regamist silkasin 16 kilomeetrit ja tulin ära koju, sest pimedaks läks ja lampi polnud kaasas. Ehk et mitte väsimuse pärast. See asi oli siis otsustatud.

Et H. oli juba maratoni jooksnud, tundus kuidagi mõttetu minna nüüd pooliku peale. Jäi siis ikkagi täismaraton. Trennid läksid minul hästi kuni septembrini. Nii kui lapsed kooli läksid, algas jama-jama otsa. 2 nädalat olin haiglane ja no sa ei jõua joosta, kui sul kurk valutab ja nina on tatine. Lisaks osutus täiesti võimatuks leida päevas 1-2 tundi iseendale jooksmiseks. Tundsin, kuidas võimust võtab saiavorm. Lisaks kadus ka motivatsioon, sest kui on paha ja vastik…siis lihtsalt ei taha tegeleda selle jamaga.

Igatahes. Kõik ilmateated lubasid 6. oktoobriks Tartusse masendavat ilma. Vihm, tuul, õnneks mitte väga külm. Mida selga panna? Väga keeruline küsimus, aga meil õnnestus mõlemal täppi panna. Läbi vettisime küll, aga paistab, et tuul liiga ei teinud ja haigeks keegi ei jäänud.

Mul oli plaan joosta nagu tigu, et saaks ikkagi täie raha eest tarbida pakutavaid teenuseid ja kuulata võimalikult palju Bachi. Kõike seda ma ka tegin.

Et kuidas siis oli? No väga tüütu oli. Jooksmine on ikka masendavalt igav tegevus. Eriti vastik on seda teha kõva vastutuulega, kui sulle viltune vihm näkku peksab. Täielik üleelamine. Kõik rahvas pani stardis minema nagu oleks neil kuri kannul. Ma hoidsin viimasesse ritta ja jäin ka kohe maha. Riia risti ületasin viimaste hulgas. Hoolimata sellest läksin esimese kilomeetriga nii paigast ära, et põmst kogu ülejäänud distantsi tegelesin enda tagasi hoidmisega, kuna pulss oli liiga punases.

Esimesed 10 kilomeetrit olid kõige nürimad. Juurdlesin mitmete igavikuliste teemade kallal:

  1. mis mõte sellel kõigel on?
  2. miks ma olen siin vihma käes ja mitte kodus soojas toas klaverit mängimas?
  3. räägitakse, et lihased lähevad krampi, ei tea, millal see siis juhtub..?
  4. saaks kuidagi pulsi alla 150
  5. mida nad kihutavad ja siis jälle kõnnivad?
  6. sellest lombakast vanamehest on küll vaja mööda saada…
  7. ega täna vihm vist ei lõpe
  8. näe, tuul on kogu aeg vastu, jookse kuhupoole tahad
  9. vähemalt saan Tartu linna selgemaks
  10. küll on hea, et ma täismaratoni ei jookse
  11. oli ikka hea mõte kõrvakad kaasa võtta
  12. ega ma rohkem (vist) küll enam kunagi sellise jamaga ei tegele

Aga siis tuli päike välja. Pool maad joostud. Kõndinud pole sammugi ja väsinud samuti mitte. Rada keerutas jõe ääres ja vähemalt ilus oli puude vahel joosta. Kilomeetrid läksid väga kiiresti. Kui esimesed 10 km heitlesin viimase kolme hulgas, siis nüüd olin vist tagantotsast vähe ettepoole kerkinud. Vahet pole tegelikult.

Lossimäel kohtasin Hanna ja Helenat, kes olid lastejooksudel käinud ja mitu tundi Tartu peal niisama hänginud. Käinud Pihlaka kohvikus, Abakhanis ja Humanas. Pakkusid mulle kosutuseks limonaadi ja Hanna aitas mul mäest üles löntsida. Siis veel natuke tiirutamist Toomemäel ja mööda Vallikraavi uulitsat alla. Kõik, tehtud! Joostud 2 tundi ja 40 minutit jutti.

Korraldus oli väga mõnus. Toidu ja joogipunkte palju ehk et nälga ei pidand nägema. Mul ei olnud miskit sööki kaasas ja ei tundnud ka mingit vajadust. Alalõpmata tiirutasid ringi esmaabi jalgratturid. Tee äärest elati kaasa. Maratonikeskuses käis vägev melu. Lastel oli samuti tegevust.

Järgmisel päeval: Midagi ei valuta kuskilt. Pole ühtegi villi. Saab kükitada ja trepist käia. Kaevasin ümber kasvuhoone ja see ei olnud oluliselt suurem pingutus kui tavaliselt. Nagu poleks jooksmas käinudki. Mõnus! Tegin juba järgmiste päevade suhtes mõttes inventuuri, et millal õnnestub jälle tunnike kohustustest varastada.

Mis veel? Kokkuvõttes huvitav kogemus. Ma pole kunagi varem osalenud suurel spordivõistlusel. Üllatavalt lärmakas. Põgenesin pärast metsa ja kuulasin terve päeva vaikust.

20181006_105642

Stardiselfi

20181006_134301

Tehtud!

SF-0b5a2d60706a6e354ba2d7a661e15c08

Hanna lõpetab lastejooksu

SF-c9e277f5391aa5fe31271fb379da549d

Helena lippab

20181006_200815

Medalid ja diplomid kõigile, kamba peale joostud ligi 65 kilomeetrit. 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: