Rist ja viletsus ajakirjandusega

Olen 22 aastat töötanud ajakirjanduses ja armastanud oma tööd. Aga viimasel ajal hakkab mul mõõt täis saama. Asjad selles valdkonnas on väga-väga halvad ja nad on olnud juba kaua.

Ma usun, et kõik, kes on näinud selle ärivaldkonna köögipoolt, teavad hästi, et juba aastaid on siin vireletud. Tegemist on avaliku saladusega ja mingis mõttes ka tabuteemaga – kõik teavad, et asjad on halvasti, kuid vapralt tehakse head nägu ja jutlustatakse mingist heast homsest tulevikust. Kohe järgmisel kvartalil tuleb jälle kasum, sest reklaamimüük näitab paranemist. Ja siis saame tõsta palku ja siis alles hakkame elama! Need muinasjutud pole kunagi täitunud ega täitugi. Seda ilusat homset pole.

Vabakutselisena olen töötanud 7 aastat ning selle aja jooksul on tegelikult olnud suhteliselt vähe nö ülelaskmisi. Ehk siis neid lugusid, et sa teed kokkulepitud töö ära, kuid raha selle eest ei saagi. Arvetega venitamist on muidugi alati olnud (kuid kus seda poleks?), samuti on ajakirjanduses tava see, et sa teed kirjatüki valmis ja tasu võid saada alles mitme kuu pärast. Kuid alati on olemas mingi mõistlik ootamiseaeg.

Viimasel aastal on aga asjad tunduvalt halvenenud. Tundub, et ülelaskmine on saanud normiks. Ma olen tänavu kirjutanud ajakirjale, mida kunagi ei ilmunudki. Ma olen kirjutanud ajakirjale, mis pärast esimest numbrit pillid kotti pani. Ma olen kirjutanud ajakirjale, mille tulevik on täitsa tume. Ma olen leppinud honoraride kärbetega ja kirjutanud ikka. Ma olen kuulnud lugupeetud suurettevõtjalt põhjendust, miks arvet ei saa maksta õigeaegselt, et “meil on käibevahendite nappus, kas saad veel kuu aega oodata?”

Ajakirjanduses olid viimati head ajad 1990ndatel ja nullindatel ehk enne eelmist suurt majanduskriisi. Siis said ajakirjanikud normaalselt palka. Oli ka tavaks, et aastate jooksul palka tõsteti. Masuga lasti kõige kõrgepalgalisemad lahti. Jääjatel vähendati palku, võeti hüved ära ja külvati nad üle ohtrate lubadustega, et nii kui hakkab paremaks minema, nii kohe tõstame palgad tagasi. Seda ei juhtund kunagi.

Edaspidi on kärped järgnenud kärbetele. Me kõik oleme kuulnud imelisi lubadusi, et kui hakkab paremini minema, siis kohe tõstame honorare/palku. Ma ei tea ühtegi väljaannet, kes oleks honorare tõstnud. Küll aga on täiesti tavaline, et sa lepid kokku ühe töö hinna, aga selle tegemise käigus pannakse sind fakti ette – meil nüüd reklaamimüük ei õnnestunud nii nagu arvasime ja me langetame honorarifondi. Aga sa ikka tee lugu, sul on ju see juba sisuliselt valmis!

Honoraride suurusest pole üldse mõtet rääkida. Kust tuleb lugupeetud väljaandel üldse mõte pakkuda mahuka uuriva loo eest 80 eurot arvega? Arvutame – kirjutaja saab endale palka maksata vähem kui 40 eurot. Hea pakkuja, kas sa ise oleksid 38 euro eest nõus suure mitme allikaga ja mitu päeva aega võtva loo kallal higistama? Kui oled, siis lase käia.

Või kuidas tekib idee, et ajakirjanik võiks veeta oma nädalavahetuse mingil üritusel, teha sealt 1-leheküljelise uudise ja saada selle eest 40 eurot arvega? Päriselt ka? Kust need mõtted tekivad – kas kuskil on keegi, kes teeb selliste sandikopikate eest tööd?

Ajakirjanikud toimetustes on ülekoormatud, sest kulude kokkuhoiu eesmärgil peavad nad tegema mitme tööd. Meil on ajakirju, millel on kamba peale üks peatoimetaja. Ma ei kujuta ette selle inimese tööpäevi, kuidas ja kui kaua ta niimoodi jõuab. Meil on toimetusi, mis koosnevad 1-2 inimesest. Või lugu piltidega – nende eest ei täita üldse maksta. Meil on toimetusi, kus lastakse liugu erakogu fotode peal. Sellepärast, et neid saab tasuta, ei pea maksma fotograafile ega pildipangale.

Kõik see on (lõpuks) ka mind pannud mõtlema, et miks ma tegelen kõige sellega? Mis siis, et ma olen andekas ja armastan oma tööd. Mis siis, et ma kirjutan hästi, olen kiire ja mitmekülgne. Mis siis, et mu toimetajad on rahul, sest minu lugusid pole vaja ümber kirjutada ja lugejad kiidavad. Mis siis, et ma mõtlen kaasa, suudan töötada iseseisvalt ja olen isemotiveeruv. Mis siis, et mul on märkmik täis ideid, millest kõigest võiks teha lugusid. Mis siis, et mul on lai tutvusringkond ja kogemusi kirjutamisega igast valdkonnast, meditsiinist majanduseni. See ei tähenda aga mitte midagi, sest sa võid teha kuitahes head tööd, ikkagi ei jõua sa kuskile. Sellel alal on see nii.

 

 

Advertisements

1 Response so far »

  1. 1

    Kristhel Vaht said,

    Just sel põhjusel lõpetasin ma pressifotode tegemist. Kui oli jultumust helistada 10 minutilise etteteavitusega, et oleks vaja sõita minu kodulinnast 60 km kaugusele (edasi tagasi 120 km) ja tasu on 20 eurot, siis ma sain juba aru, et nii loll ma ei ole.


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: