Kuidas ma Norras ei käinud (või siis käisin)

HeinrichFL

Nii nad startisid. Pilt: FL

Projekt “Norra Finnmarkslopeti kelgukoerte võistlusele võistlema” on selleks korraks läbi. Ta ei lõppenud nii nagu me lootsime, sest H. on juba koduteel, kuid tema konkurendid rühivad alles finiši poole.

See asi tundus hull juba alustades, aga et ta on nii pöörane, seda ei osanud me arvata. Ettevalmistus on väga keeruline. See ei ole sugugi nii, et lihtsalt jooksed, jooksed, jooksed. See koosneb tuhandest pisiasjast, mis kõik nõuavad tähelepanu, aega. Lisaks peab valemisse mahtuma veel ka igapäevaelu kõigi oma tahkudega.

Meid hellitas sügis, mis oli kuiv ja sai enam-vähem trenni teha. Ka talv oli ju otsekui unistuste talv – lumi tuli detsembris maha ja kuni veebruari keskpaigani oli täitsa OK. Aga….

Nokk kinni, saba lahti. Talv läks väga hästi, meil käis hästi palju toredaid külalisi sõitmas. Ilmselt rohkem kui kunagi varem. Trenni eest aga need 15-kilomeetrised ringid isegi, kui neid oli päeva jooksul mitu, ei loe. Liiga lahja värk. Ehk et nuta või naera, aga ilus talv rikkus trennitegemise, sest selleks, et minna võitlema, on vaja teenida raha, aga kui sa teenid raha, siis ei jää sul aega treenimiseks.

Võib-olla oleks asi olnud vähe leebem, kui ma sel talvel oleksin olnud kodus ja oleksin saanud osa matku enda peale võtta. Oleks. Aga ma ei olnud kodus. Ma olin tööl. Uhh.

Trenn üksi ei tähenda veel. Vaja on varustust. Kelku. Sadu papusid koertele. Eririideid. Sellist, millega peab vastu arktilistes oludes. Eestis sellist sisuliselt ei müüda. Kõik vaja maailma pealt kokku otsida ja muidugi ei maksa varustus vähe. Hea on küll see, et pärast seda projekti on olemas kogu varustus, et proovida asja uuesti. Ei pea enam alustama täiesti nullist.

Kui sügisel ettevalmistus algas, olin ma ikka väga pabinas. Kohe otsustasime ära, et mina ei lähe Norra, vaid jään kojujääjaid kantseldama. Oi, ma pabistasin. Mis siis, kui midagi juhtub? Jäävad tormi kätte, eksivad täiesti lootusetult ära, külmuvad surnuks.

Kui võitlus kätte jõudis, polnud minus enam pabinaraasugi. Vähemasti varustuse poolt oli tehtud kõik, mis vaja. Ja H. ei ole mingi papist poiss, kelle pärast peab muretsema. Ta teab väga täpset, mida ta teeb. Ehk et pabinas ma polnud, aga kaasa elasime igale sammule ja infokillule, mis Norrast tuli, meie kõik kolm kojujäänut. Laste viimane küsimus õhtul enne magamaminekut oli, et kuidas Norral sõitmine läheb ja mina veetsin need päevad GPS trackingut refreshides. Õnneks on selline asi olemas, et sa saad koguaeg jälgida, mis toimub. Ja no händler oli ka hea – H. sõber Soomest.

Finnmarks

Sellised tõusud ja nii kilomeetrite viisi. 

See võistlus oli 560 km pikk, kui H. pidi rajalt ära tulema 140ndal kilomeetril. Polnud mõtet enam edasi punnida. Juhtkoer oli juba käpavigastusega mängust väljas ning teised üliväsinud ja ei liikunud enam. Põhja-Norra mäestikud said neist seekord jagu. Eks siin on mõttekoht, et kuidasmoodi üldse meie oludes nii trenni teha, et meie saaks mägedest jagu.

Igatahes – palju väärtuslikke kogemusi, mida ei saa kodus istudes või kelleltki küsides, vaid ainult asja ise läbi tehes. Elu on põnev:)

Oh ja kui veel korraks rääkida mittepapist poistest, siis tolle võistluse pikem distants on ju 1200 km! Nad teevad selle läbi, koerad jäävad ellu, mehed-naised ka. Ja lastele on seal ka võistlus – 200 km metsikut mägimaastikku koerarakendiga. Imetlen neid 14-15-aastaseid!

out of jotka

Minek II päeva hommikul. 

Advertisements

3 kommentaari so far »

  1. 1

    Kristhel Vaht said,

    Issssand kui põnev! Nii lahe oleks teile külla tulla 🙂

  2. 2

    Kaur said,

    Jaa, põnev.
    Kas proovite uuesti?

    Mis on Norra maastikel kõige raskem, mis koertele mõjus? Pikad / järsud tõusud? Paks pehme lumi? Hull ilm?
    Ma lähen paari nädala pärast Norra, mägedesse…

  3. 3

    Kriss said,

    Jah, kindlasti on plaan uuesti proovida, sest nüüd on olemas kogu varustus + hindamatud kogemused, mida ei saa kunagi kodus istudes. Selle info põhjalt on palju teha teisiti. Kõige hullem oli jah maastik – väga järsud ja pikad tõusud, pöörased laskumised ka. Nende asjadega tuleb treeningutel kindlasti rohkem arvestada. Ilmaasjata ei nimeta kogenud koerajuhid seda rada maailma raskeimaks.


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: